maui.ee

surfikoht: Ristna
fotograafid: Jaanus Ree, Ain Härmson

Mäletan, kuidas väiksena meeldis mulle lainetes ujumas käia. See mälestus on sedavõrd tore, et suurest nostalgiast tegin seda ka viimasel kolmel päeval Eestimaa kahes tuntumas veivispotis.

Päev nr.1: Alustasin lohevõistluse pildistamisega. Lausa kurb oli vaadata, kuidas samal ajal mu puri Kadri juhtimisel mööda merd ringi sõitis ning kuidas Erno ja Penny ikka väga väga kõrgele hüppasid ning õhus keerlesid. Müstika! Kuid Jaanilaupäeva kogemuse põhjal ootasin rahulikult õhtut, et laine ilusaks läheks – tookord väsitasin end hommikul tsopis ära ning õhtul tulid kohutavalt ilusad lained. Tegelikkuses keeras õhtul tuule võrldemisi maapeale ning lisaks sellele oli meri võrdlemisi vahune, mis tähendab, et väljasaamine oli keeruline ning lained kukkusid võrdlemisi kiirelt kokku. Ilusad lained eksisteerisid vaid peas ja teiste juttudes “kui super päev ikkagi oli.” Peale mõningast rullis ujumist otsustasin end säästa ning teha panused järgmisele päevale.

Päev nr. 2: Praamid ei käi, Erno ja Penny eelistavad merele mineku asemel seda läpaka ekraanilt vaadata (PWA finaalid), lohetajad ja Vaarak üritavad tuule najal püsti seista, Kadri räägib ainult seenele- ja kojuminekust, Arbo otsib nurgataguseid “magusaid” sõidukohti, Jack korjab kuskil metsavahel puravikke, Taavi naudib sõjaväelahes võimast looduspilti. Ilmselgelt polnud mul ammugi merele asja

Lõpuks Arbo leidiski mingi sobiva ranna ning peatselt läks osa seltskonnast seal merele. Kuna pilt oli kahtlane, otsustasin algul pilte teha. Polnudki midagi toredat pildistada, suht jube nägi see sõit seal välja. Veidi aja pärast tuli Kris kaldale ning võttis mu mõttevälgatuse – Ristnasse “ujuma” minna – väga soojalt vastu. Peale seda, kui olime kõikidele vastutulevatele autodele seletanud, kuhu ja miks me läheme, panin objekiivi statiivile ning lootsin, et Kris saab merele välja. Esimene katse luhtus – Kris kandus mõnesaja meetri kaugusele allatuult. Läksin appi kamasid tassima – tuule tugevuse tõttu oli üksi seda võrdlemisi keeruline teha. Proovisin vahepeal ainult purjega lennata Teine katse tal õnnestus, kuid suurt lainet ta ei leidnud. Kolmandal korral Kris küll jõudis suurte laineteni, aga üks umbes nii 4-5 meetrine koll jäi siiski teele ette, ja umbes viis kohutavat pesumasinat lükkasid ta kaldale ära : (

Jõudiski kätte minu kord. Teadsin, et ei saa hakkama, aga Ristnasse sai ju ometi sõidetud ning olin kindel, et kahetsen hiljem, kui isegi proovima ei lähe. Hakkasin vaikselt laulma Paha Polly “Naerame” viisi, et end rahustada. Esimese otsaga sain kuidagi merele – milline kergendus. Tagasitulles vaatasin endale ühe kolli välja ning tegin kaks liigutust, mis vast meenutasid veivamist. Kohutav kiirus oli sees, samuti hirm kukkuda. Sõitsin lainega koos kuni “nukani” välja. Kohutavalt äge! Hingasin kergendatult ning mõtlesin endamisi, et ei olnudki ju kõige hullem Järgmised, umbes nii kõik korrad, tulin pesumasinaga kaldale… Ju vast oleks pidanud kolm korda üle õla sülitama neid mõtteid mõlgutades Igal juhul jäin rahule – tegin mis suutsin, kuni kätes ja jalgades olid vaheldumisi krambid.

Päev nr. 3: Hommikune prognoos. Uni veel silmas ja sääremarjad ei funktsioneeri, aga ikkagi olin kell 9:00 Väänas. Laine oli vähe tagasihoidlikum kui Ristnas, aga sõita oli jällegi meeldivam Paar suurt lainet, üks kõrgem bäki katse. Siis hakkas tuul kukkuma ja otsustasin kaldale minna. Teepeal tuli aga üks väga mõnusa suuruse ja kujuga laine… hakkasin seda sõitma, ja oli nii hea, et hoolimata sellest, et ees ootas niguinii kerge tagasijalutamine, sõitsin lainega kaasa, kuni olin järsku “paremal pool” rannas. Proovisin sealt veel paar korda välja sõita, kuid tuule puudumise tõttu lõpetasin pesumasinas. Lõpuks jalutasin ikkagi “koju.” Teepeal nägin naist, kes käis niisama lainetes hüppamas ning lainetega kaasa ujumas. Tal oli lõbus Tekkis küsimus, kas on võimalik endale kamadega rullis akrobaatika tegemine samuti meeldivaks mõtelda? :p

surfikoht: Ristna

Pärast laupäevaõhtust Chalice kontserti ning pool ööd kestnud “tuule nõidumist”, jõudsime ikkagi kella kümneks Ristnasse. Tuul ilmselgelt puhus, kuid ei osanud aru saada mis purjele. Lähtusin prognoosist ning rigasin endale 3,5m2, aga kui nägin, kuidas ainus sõitja peale minu ning Rene 4,2′ga välja ei saanud, ära vajus ning jalutades mööda kallast tagasi krüssas, vahetasin purje 4,2 vastu. Tuule puudujäägi üle kindlasti kurta ei saanud : )

Esimese hüppe keerasin kohe üle võlli ja kukkusin vöör ees alla, ehk siis tegin back loop‘i katse. Kogemata küll, aga siiski esimest korda proovisin back loopi :D:D  ja tuju läks kohe nii heaks, et järgmisest lainest hüppasin frondi. Pean tunnistama, et sedagi kogemata. Veidike olukorra üle järele mõtelnuna, jõudsin järeldusele, et ei ole hea, kui sihukesed asjad kogemata kipuvad juhtuma. Vahetasin purje uuesti 3,5′se vastu välja.

Tegin veel mitu triipu merele ja tagasi, ja seekord tegin juba tahtlikult back‘i katseid. Tuule tõstis nii kõvaks ja laine nii suureks, et 85/3,5′ga sõitmiseks jäi mul oskustest puudu. Sain veel ehedas pesumasinas korraliku ujumistrenni ning läksin siis kaldale ning sisustasin aega fotoreportaaži tegemisega. Algul 35mm  analoog-kaameraga (homme selgub, kas midagi välja ka tuli, igaljuhul lahe kogemus). pärast pildistasin digikaga, olles ise vees otse sündmuste keerises. Oli super tripp Hiiumaale ja ilm oli ka super. Isegi kui sõita ei mõista, oli lahe kaldalt vaadata.

Hetkel siis üksnes digiga tehtud pildid. Katsun lähipäevil muud fotod ka ära ilmutada.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: Ristna

Kuna pühapäevane prognoos oli suhteliselt hirmuäratav, tulime päev varem kohale, et oskusi lihvida. Kui olime juba mitu tundi tuult oodanud, otsustas Rene 6sega merele minna. Esimese triibu järel tuli ta kaldale ning rigas kokku 4,5 , mina rigasin vahepeal aga 4,2. Sõita jõudsime umbes pool tundi ja siis hakkas tuul keerutama ja pagitama. Lõpuks keeras koguni offshoreks ja vaikis kalda all päris ära. Hea oli see, et vesi oli soojem kui õhk ning seetõttu harjutasin avaveekogus ujumist. Triatloni juures tuleb see vast kasuks. Tõsi küll – ujusin koos kamadega  Kui olime lõpetanud, siis tõstis jälle tuult, aga suund ei olnud enam nii hea. Loodan, et homme saame vägeva sõidupäeva.

Täna lihtsalt ei olnud minu päev.

Alustuseks ei leidnud ma Piritalt masti üles. Olin juba loobunud surfama minekust, kuid jätsin kamad igaks juhuks auto katusele, et vähemalt surfari moodi välja näha. Peale mõningast ringisõitmist meenus, et mu isa sõitis ka kunagi purjelauaga, korra käis koguni Aegna maratonil. Niisiis – saingi endale 12 aastat vana 10%se masti. Kuna Väänas oli erinevatel andemtel vaikus, läksin Püünsisse.

Pärast ülikiiret rigamist ja teibiga kalipso kokkukleepimist võtsin suuna Aegnale. Kui hakkasin esimele jibele mõtlema, sain pihta kivile. Oh happy day… Õnneks leidsin uime üles, panin selle vastas-halsi jala-aasa ning hakkasin kodupoole libisema. Trapetsit taha ei sidunud vaid surusin ahtri niivõrd vette, et sain mingit kurssi hoida. Edasi pidin sõitma väga karvase uimega, aga kuna ma ei ole üle pika aja väikestega (85/5,0)  korralikku päeva saanud, oli ikkagi väga mõnus. Ühel hetkel sai mul triibutamisest villand ning hakkasin fronte katsetama. Need tulevad iga korraga aina paremini välja. Sekka muidugi mõned ägedad erandid… näiteks need “esimene jalg aasast väljas” tüüpi.

Kamasid kokku pannes sain veelkord kinnitust, et täna ei ole minu päev. Nimelt lendas mul laud tuulega katuselt minema, lüües uimega tagaklaasi katki. Õnneks on mul toonklaas ning tänu sellele püsib klaas veel mingil moel ees.

Üldiselt jäin päevaga rahule, küll aga oleksin tahtnud näha müstilisi laineid, mis teatud tingimuste kokkulangedes pidavat Püünsisse tekkima.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: Püünsi

Kuna olen viimasel paaril Hiiumaa-tripil praamist maha jäänud, olin seekord Rohukülas kohal tund aega varem ja bronniga.

Sinnasõit laabus tõrgeteta, ning samamoodi võib ütelda ka peaaegu kõikide esimese päeva sõitude kohta. Päris mitmes sõidus olin pika vahega esimene. Enne viimast sõitu kukkus aga tuul alla kolme meetri ning formulaga enam glissi ei saanud. Finišijoone ületasin ühena viimastest. Järgnes ütlemata mõnus aftekas mis viis mõtted kiiresti ja kaugele tuule puudumise tõttu mastiga koju sõudmise mälestusest.

Teise päeva hommikul oli veel tuulelootust, mistõttu valisin suure svertlaua asemele siiski formula. Veepeal pidin aga tunnistama, et sain tünga. Ainuke võiduvõimalus oleks olnud siis, kui ka svertlaudur/formulist Keskküla ühe tünga oleks saanud. Seetõttu pumpasin kõigest hingest glissi, jätmaks kaldalolijatele mulje, et tegelikult puhub. Keskküla küll ootas viimase minutini, kuid otsustas siiski windglideri kasuks. Seetõttu oli liidrikoha kaotamine ilmselge. Edasi kulges mu päev lauldes: “What do you do with a drunken sailor, Earl-eye in the morning”. Viimases sõidus viskasin tervislikel põhjustel rätiku ringi ning läksin kaldale.

Üldkokkuvõttes saavutasin ikkagi kolmanda koha. Raivole ja Aivarile tegin ära