maui.ee

Terve hommikupooliku üritasin endale sisendada, et tuult ei ole nii palju kui paisab, ja et kui ongi, siis 10sega pean ju ikka vastu. Nimelt – kuna mul puudub varustus, millega sõita külgtuules 9-12 m/s tuulega – otsustasin valida varustuse, millega sõidan 8-15 m/s tuulega rada. Hakkasin ürituses kahtlema siis, kui Raivo Saarm enne mind vette ronis ja tal kamad käest minema tahtsid lennata.

Esimene start oli põrgu. Mõtlesin vaid sellest kuidas saaks purjest tuult välja. Õnneks sõit katkestati. Teisest sõidust alates hakkas tuul kukkuma, ning peale kolmandat starti oli enam vähem võimalik juba formula ning 10,0 purjega sõita. Sõitsin samade asjadega päeva lõpuni ning endalegi üllatuseks olin päeva lõpuks liider. Vaatamate sellele pidin tihti tunnistama, et tugeva tuulega on slaalomi laual ilmselge eelis.

Väga kurb oli see, et Regina, kellel on täna (26.08) sünnipäev, sai tänu õnnetule juhusele jala kipsi. Igal juhul palju õnne talle sünnipäeva puhul ning soovin kiiret paranemist!

Teiseks päevaks tegin piisavalt aftersurfi, kuid korralik tuul tuli alles võistluste lõpus. Esimesed sõidud olid stiilis “tiksun-glissin”. Olles suurema osa ööst “tuult nõidunud” ja maganud vaid mõned tunnid, on sellised tingimused veest tühjale organismile ikka kohutavalt rasked. Sellele vaatamata tegin päris head stardid ning ei läinud kaasa Aiku mõttega, et “tegelikult puhub korralik tuul” ning valisin oma lemmikpurje 11,0 Tr5 xt. Ka Raivo üritas mulle miskipärast seletada, et peaksin formula asemel võtma  tormikomplekti – 85 liitrise ja purjeks 6,2.

Päeva lõpuks panin Saare etapi kinni ning olen Bacardi Fun sarja liider. Küll aga ma ei tea veel, kas saan Hiiumaa etapist täies mahus osa võtta, seetõttu on veel raske selleaastast sarja võitjat ennustada.

Hommikul ärgates olin valmis juba triatloni-plaani maha matma, kuna üle pika aja puhus korralik tuul. Peale pikka kaalumist otsustasin, et lähen ja teen esmalt kiirelt lühikese distantsi läbi ning tõttan siis kohe edasi surfama.

Start anti külmas jõevees asuva kahe poi vahelt. Formula startidest teadsin, kui oluline on stardikoht, ning hõivasin kiirelt omaarust parima koha. Veel enne kui kõik vette jõudsid, hakati kohtuniku peale karjuma, et too kiiresti stardi annaks. Ilma kalipsodeta tüübid tegid eriti kõva kisa.

Start läks mul hästi ja kõva 30-50 meetrit ujusin enneolematult kiiresti. Kuid siis, tänu külmalt (isegi jääkülmalt) spurdile, jooksis kops kokku, kõhtu tulid mingid gaasid, ning kroolida enam ei suutnud. Edasi ujusin sihikindlalt konna. Nii kuni poini, milleks oli muideks roosa naerupall, ja sealt edasi jälle natuke krooli, kuigi see ajas pulsi veel rohkem lakke kui varem. Kõige hullem oli, et tänu külmale veele ei suutnud ma isegi konna õige tehnikaga ujuda. Ujusin pea veepeal varianti. Peale kuut minutit ja 43 sekundit (300 meetrit) sõna otses mõttes roomasin jõest välja, kuna kallas oli libe ning kohe ei suutnud end püsti ajada. Rataste poole joostes käis pilt ikka korralikult ringi.

Ratta peale sain kiirelt. Suur tänu Andres Barabanovile, kes jagas mulle õpetussõnu kuidas vahetusalas käituda. Rattasõitu alustasin koos ühe maanteeratturiga, kes oli samuti esimest korda triatlonil. Esimesel pöördel suutis ta tänu ideaalsele pöördele eest minema panna. Kusagil poolel teel sain kopsud normaalselt tööle ja gaasid ka kõhust välja ning olemine läks väga palju paremaks. Järgnes 20 minutit ja 16 sekundit kestev jalgrattasõit (10km), mille käigus võtsin tulbisti kohti. Eelkõige tänu süsinik-kahvliga rattale : ) Ja meenus paroodiaklipp “Team Mahe” lehelt. Vahepeal tegi asi isegi niivõrd nalja, et küsisin ühelt, kes parajasti minust möödus, et kas tal on karbon raam? Ta mõtles veidi, vaatas mind imelikult ning ütles kurvalt et ei ole.

Vahetusalasse jõudes ei huvitanud mind ideaalseks sõlmimiseks valmis pandud tossupaelad absoluutselt. Viskasin need lihtsalt tossudesse ning panin ajama. Jooksus kartsin rohkem kohti ära anda, kui tegelikult juhtus. Ja jooksurajal tulid vahepeal eesolijad vastu. Neist üks (too jalgrattur) viskas käega isegi patsu ning naeris mu üle veel rohkem kui see naerupall, mis oli jõkke istutatud. Sel hetkel ei olnud meie vahe pikk ning lootsin ta veel kinni püüda. See jäi vaid lootuseks, sest mu tempo muutus tasapidi aeglasemaks. Finišisirgel jooksis üks väike umbes 14-15 aastane poiss minust mööda ja ergutates, et: “pane tempot juurde, üks tuleb veel tagant.” Hetke mõtlesin, ning seejärel alustasin spurti. Otseloomulikult oli viimasel kümnel meetril 90 kraadine tõus. 2 km jooksudistantsi läbimise aeg oli 10:32.

Kogu distantsi läbisin 37,5 minutiga. Ning 26st “harrastajast” sain 15nda koha. Kokkuvõtvalt on triatlon lahe asi ning kordan üritust kindlasti veel. Järgmisel korral olen muidugi nii mõnetigi targem. Näiteks tean, et kuna ujumine on mu kõige nõrgem ala, siis ei tasu seal mootoripöördeid põhja lasta. Eriti veel külmas jões ja ilma eelneva soojendusta. Tulemusi näeb siit.

Õhtul sõitsin Topusse lootes seal sõita saada, kuid sel päeval sain tünga. järgmisel päeval sain 4,5 ja 85sega triibutada, kuid keha oli parajalt läbi ning midagi huvitavat ei suutnud sellest päevast välja pigistada.

Piritale jõudes eemaldasin esmalt R19 laua küljest ja asendasin selle R20ga Puhus mõnusalt 10 m/s ja lainetas kergelt. Purjeks valisin 10,0. Nii head sõidupäeva ei ole vist pikalt saanud. Lendasin lainelt lainele, eilsega võrreldes lausa usukamtu kiirusega. Harjutasin paute ja halsse (kusjuures iga teine tuli glissis välja). Hiljem jõudis ka Gunnar veepeale ning näitas millist nurka ja kiirust saab Z uimega arendada. Sõita oli nii mõnus, et täna mind isegi ei huvitanud, et ta kaugele eemale ära sõitis. Lasin vabalt ja nautisin nii nagu suutsin.

Talvel võtsin endale eesmärgiks osaleda vähemalt ühel triatlonil ja nii ma jooksingi, ujusin ja sõitsin päris palju rattaga. Suve tulekul ununes aga see kõik… ja panin kogu energia purjelauale. Kuid nädal tagasi kutsus sõber mind Kose triatlonile. Juba samal päeval alustasin sörkjooksuga ning panin treeningkava enam-vähem paika. Vahepealse pingutuse Aegna maratoni näol jätsin samuti treeningkavasse.

Kui juba siis juba… Kuna tuult formulale polnud (ei olnud eriti lootuski, et tuleb) ja kuna hr. Käosaar laenas lahkelt mulle SUP lauda, võtsin ette väikese matka. Stardis ma veel ei teadnud kas lähen pikale (24km) või lühikesele (ca 7km) distantsile. Pidime kaassõitjatega (Erno, Kivistik, Timo, Himma) selle Kuuli muna juures otsustama. Kuni Kuuli munani läks üritus libedalt. Möödusime kõigist purjelauduritest ja enamikest katamaraanidest. Vahepunktis oli seis järgmine: 3 soovisid pikka distantsi, üks kahtles ning üks õnnelik (see on muidugi tagantjärele tarkus) keeras otsa ringi. Kuna mina soovisin triatloni peale mõteldes füüsilist koormust saada, tahtsin väga Aegnani sõita. Aga enne kui suu lahti jõudsin teha olid Timo (kes oli muidu sunnitud katkise aeru tõttu laual istudes sõudma), Erno ja Kivistik “Premium” nimelise jahi slepis, jõid siidrit ja kulgesid Aegna poole. Peale ca 5 minutilist lõbusõitu panime omapäi edasi. Sõudsime päris pika maa maha ning õnneks oli jaht nõus meid uuesti pukseerima. Seekord tegime pikema otsa koos jägeri ja ploomidega. Aegna all oleva märgi võtsime siiski aerude abil, kuigi oli tahtmine ka märgivõtt koos jahiga sooritada. Tagasiteel leppisime kokku, et Kuuli munast kaldani tuleb spurt. Erno ja Kivistik panid ees minema. Algul suutsin nendega sama tempot arendada, kuid mingist hetkest loobusin, kuna tundus, et stardis kaotatud meetreid on pea võimatu tagasi võita. Lasin rahulikus tempos randa ja lauda puudutasin kuuendana.

Järgnevad paar tundi sõudsin veel kaldal inertsist edasi

Tore oli see, et formulistidele läks lühikese distantsi esimene koht ja üldarvestuse neljas, viies ja kuues koht. Kahjuks sel aastal mitte formula varustusega. Tore oli veel kaasa elada finiseerijatele, kes olid teinud ühe oma elu pikima ja karmima surfipäeva Tallinna lahel.  On tore, et meil on selline pikkade traditsioonidega surfiüritus. Kahju aga, et igal aastal võtab sellest osa aina vähem inimesi.

fotograaf: Rait Randmäe
surfikoht: Pirita

6.08

Vesi oli sile, kiirus ja nurk ei olnud head – arvatavasti tänu sellele, et träkk oli liiga ees. Muidu oli tore päev, päike paistis ja sai šortsidega sõita. Aaaa…. üks halb asi oli ka. Muulile sõitsin otsa ning uim vajab nüüd veidike parandamist. NB! Pirita muuli otasast umbes 10 meetri kaugusel on kivid.

12.08

Oli sile vesi ja väga pagiline lõunatuul. Sain Raivolt laenuks R19ne. Aitäh! Avastasin, et kuna mul kaalu pole, siis ilma laineta on väga-väga raske seda uime tööle saada.  Lahendus on lihtne: kas võtan kiirelt kaalus juurde või teen vana uime korda. Kõrgust ka otseloomulikult ei olnud ja seetõttu ei jõudnud ma teistele järgi laevateele tiksuma, et esmalt vaadata, kuidas Tallinki laev minu poole sõidab ja udupasunuat laseb (siinkohal tervitan Ernot ja Aivarit), ning siis purjelauaga Admiraliteedi basseini sisse sõita.

9.08, Bacardi Fun.

Kuna mul oli eelmise päeva Aegna maratonist kerge vedelikupuudus, oli esimetes sõitudes väga keeruline tiksuda. Kuid tegin ära. Lootuses, et kui pool meetrit juurde annab, saan formula käima ning sõidan kõigist mööda. Nii juhtus alles eelviimases sõidus ning ka siis pidin R19 käimasaamiseks lainest alla pumpama, kaotades samal ajal tohutult kõrgust. Märki ma vaatamata kõvale maadlusele ära ei võtnud ja imestan, et ma uimega otsa läbi ei lõiganud Tegin topelt paudid ning siis viskas üks eelmisel ringil olija mulle purje teele ette. Ikka juhtub. Vahepeal aga sõitsid must nii mõnedki mööda. Ka Aivar, kes noppis formulate esikoha. Viimases sõidus tegin nii hea stardi, et ise ka ei usu. Sekund enne starti suutsin juba ette kujutada kuhu tekib auk ning sain päris hea eduga glissates minema. Kevin liikus RSXil minuga üllatavalt kiirelt kaasa! Kuigi korra pidin sõidu jooksul tiksuma, olin ikkagi finišis esimene TR-5 läheb ikka nii kergelt käima Oleks vaid korralik uim ka all olnud.