Peale neljatunnist lendu otsisime veel 2 tundi rendiautot. Kandidaatideks olid Citroen Berlingo, Fiat Banda ning Seat Leon. Kõige mõistlikum oli Leon, mis sai endale mõne aja pärast pooleteise meetrise kamakoorma katusele. Mõistagi ilma katuseraamideta. Tänu Saksa äikesetormile, uimasele autorenditeenindusele ning juhuslikule “turismireisile” Cadizi, nihkus meie ajagraafik tunde edasi. Valdelagranasse jõudsime kella kolme nelja paiku öösel. Korteri rentija oli selleks ajaks oma tööpäeva juba lõpetanud, läksime randa ning magasime lauakottides. Muidu oli OK – liiv oli pehme ja temperatuur oli ka normaalne, kuid kahjuks olid sääsed ning jalgpallifännid kes ujusid ja laulsid oma klubi laule kohe meie laagri lähedal.
Võistluspaigal, mis asub linnast 2 km kaugusel looduskaitsealal (palju siile ja jäneseid) olime hommikul kohal peaaegu esimestena. Ainult paar tundi saimegi magada. Kokku on võistluste tarvis üles pandud 6 suurt telki + väike lava.
MMi raames oli täna treeningpäev, kuid see-eest toimus Andalucia Cup’i nimeline võistlus. Mina võtsin võistlussõite väga vabas vormis ja seetõttu oli ka tulemus “vabas vormis”. Kuid nautisin iga hetke. Pole ju tihti võimalik ainult shortside väel sõita ja veel nii, et vahepeal hüppad vette, et jahutust saada 🙂 Võidusõidu ajal ma seda siiski ei teinud. Pärast esimest sõitu kaldal Fernandoga rääkides tunnistas ta, et meie esinumber on ikka päris kiire. Sellest, et John teine oli ma veel ei teadnud. Hetk hiljem, kui sellest kuulsin, läks tuju nende kahe tulemuste üle päris heaks. Loodan, et esamaspäeval algaval võistlusel sama hästi läheb. Kuna ees on pikk pikk võistlus, tegi John puhkamise eesmärgil kaasa vaid esimese sõidu. Martin aga, kellel me Johannesega soovitasime peale teist sõitu maha tulla, et mitte üle pingutada, sattus oma kiirusest (2x esimene) ja tohutult mõnusast ilmast joovastusse ning jättis korra veel konkurentid väga väga kaugele. Peale viimast sõitu tunnistas teisele kohale tulnud Fernando, et kas Martin on väga väga kiire või meie kõik oleme aeglased. AUS-30 oli võtnud eesmärgiks Martiniga kiirust võrrelda – eesmärgi saavutamiseks jättis ta märgid võtmata ja nii mitu korda.
Õhtul saime oma korteri kätte, kusjuures pean ära mainima, et elame kaheksandal korrusel ning meil on merevaade 🙂 Lisaks on meil nüüd veel lood sellest, kuidas Martin ja Johannes kunagi trapetseid meisterdasid.
fotograafid: Jaanus Ree, Johannes Kaju
surfikoht: El Puerto de Santa Maria
