maui.ee

Talvel võtsin endale eesmärgiks osaleda vähemalt ühel triatlonil ja nii ma jooksingi, ujusin ja sõitsin päris palju rattaga. Suve tulekul ununes aga see kõik… ja panin kogu energia purjelauale. Kuid nädal tagasi kutsus sõber mind Kose triatlonile. Juba samal päeval alustasin sörkjooksuga ning panin treeningkava enam-vähem paika. Vahepealse pingutuse Aegna maratoni näol jätsin samuti treeningkavasse.

Kui juba siis juba… Kuna tuult formulale polnud (ei olnud eriti lootuski, et tuleb) ja kuna hr. Käosaar laenas lahkelt mulle SUP lauda, võtsin ette väikese matka. Stardis ma veel ei teadnud kas lähen pikale (24km) või lühikesele (ca 7km) distantsile. Pidime kaassõitjatega (Erno, Kivistik, Timo, Himma) selle Kuuli muna juures otsustama. Kuni Kuuli munani läks üritus libedalt. Möödusime kõigist purjelauduritest ja enamikest katamaraanidest. Vahepunktis oli seis järgmine: 3 soovisid pikka distantsi, üks kahtles ning üks õnnelik (see on muidugi tagantjärele tarkus) keeras otsa ringi. Kuna mina soovisin triatloni peale mõteldes füüsilist koormust saada, tahtsin väga Aegnani sõita. Aga enne kui suu lahti jõudsin teha olid Timo (kes oli muidu sunnitud katkise aeru tõttu laual istudes sõudma), Erno ja Kivistik “Premium” nimelise jahi slepis, jõid siidrit ja kulgesid Aegna poole. Peale ca 5 minutilist lõbusõitu panime omapäi edasi. Sõudsime päris pika maa maha ning õnneks oli jaht nõus meid uuesti pukseerima. Seekord tegime pikema otsa koos jägeri ja ploomidega. Aegna all oleva märgi võtsime siiski aerude abil, kuigi oli tahtmine ka märgivõtt koos jahiga sooritada. Tagasiteel leppisime kokku, et Kuuli munast kaldani tuleb spurt. Erno ja Kivistik panid ees minema. Algul suutsin nendega sama tempot arendada, kuid mingist hetkest loobusin, kuna tundus, et stardis kaotatud meetreid on pea võimatu tagasi võita. Lasin rahulikus tempos randa ja lauda puudutasin kuuendana.

Järgnevad paar tundi sõudsin veel kaldal inertsist edasi 🙂

Tore oli see, et formulistidele läks lühikese distantsi esimene koht ja üldarvestuse neljas, viies ja kuues koht. Kahjuks sel aastal mitte formula varustusega. Tore oli veel kaasa elada finiseerijatele, kes olid teinud ühe oma elu pikima ja karmima surfipäeva Tallinna lahel.  On tore, et meil on selline pikkade traditsioonidega surfiüritus. Kahju aga, et igal aastal võtab sellest osa aina vähem inimesi.

fotograaf: Rait Randmäe
surfikoht: Pirita

6.08

Vesi oli sile, kiirus ja nurk ei olnud head – arvatavasti tänu sellele, et träkk oli liiga ees. Muidu oli tore päev, päike paistis ja sai šortsidega sõita. Aaaa…. üks halb asi oli ka. Muulile sõitsin otsa ning uim vajab nüüd veidike parandamist. NB! Pirita muuli otasast umbes 10 meetri kaugusel on kivid.

12.08

Oli sile vesi ja väga pagiline lõunatuul. Sain Raivolt laenuks R19ne. Aitäh! Avastasin, et kuna mul kaalu pole, siis ilma laineta on väga-väga raske seda uime tööle saada.  Lahendus on lihtne: kas võtan kiirelt kaalus juurde või teen vana uime korda. Kõrgust ka otseloomulikult ei olnud ja seetõttu ei jõudnud ma teistele järgi laevateele tiksuma, et esmalt vaadata, kuidas Tallinki laev minu poole sõidab ja udupasunuat laseb (siinkohal tervitan Ernot ja Aivarit), ning siis purjelauaga Admiraliteedi basseini sisse sõita.

9.08, Bacardi Fun.

Kuna mul oli eelmise päeva Aegna maratonist kerge vedelikupuudus, oli esimetes sõitudes väga keeruline tiksuda. Kuid tegin ära. Lootuses, et kui pool meetrit juurde annab, saan formula käima ning sõidan kõigist mööda. Nii juhtus alles eelviimases sõidus ning ka siis pidin R19 käimasaamiseks lainest alla pumpama, kaotades samal ajal tohutult kõrgust. Märki ma vaatamata kõvale maadlusele ära ei võtnud ja imestan, et ma uimega otsa läbi ei lõiganud 🙂 Tegin topelt paudid ning siis viskas üks eelmisel ringil olija mulle purje teele ette. Ikka juhtub. Vahepeal aga sõitsid must nii mõnedki mööda. Ka Aivar, kes noppis formulate esikoha. Viimases sõidus tegin nii hea stardi, et ise ka ei usu. Sekund enne starti suutsin juba ette kujutada kuhu tekib auk ning sain päris hea eduga glissates minema. Kevin liikus RSXil minuga üllatavalt kiirelt kaasa! Kuigi korra pidin sõidu jooksul tiksuma, olin ikkagi finišis esimene 🙂 TR-5 läheb ikka nii kergelt käima 🙂 Oleks vaid korralik uim ka all olnud.

Vahepeal olen jälle kaks korda merel käinud:

Esimesel korral oli starditrenn. Kõikides startides sattusin kellegi segatud tuulde / lainesse… olgugi, et liin oli pikk ja ruumi ühe ropu sõna jagu. Märkidesse tegin paute alati napilt vara. Iga kord kui lisapauti tegema hakkasin, sõitis Himma oma veivikaga mööda ja naeris mu üle. Kuna teadupärast väike puri alla ei liigu, siis sain ta allatuules alati uuesti kätte. Ka Aivar lõikas loorbereid mu lisapautidelt ja halbadelt startidelt ja suutis alati enne mind finišis olla. Muidu oli lahe päev. Tuul puhus ja vesi oli soe. Aitäh Niinele kohtunikutöö eest 🙂

Teine kord oli siis täna väga vaikse tuulega. Kuna olin eelnevalt ka jooksutrenni teinud, siis väga pumbata ei jaksanud. Mingil hetkel ütles sisetunne, et mine kaldale tagasi. Ja nii oligi… teised said koju tiksuda 🙂

Viimased neli päeva olen 11,0 xt ga veepeal käinud…

Reedel puhus võrdlemisi nõrk tuul ja kõrgusega oli mul suuri probleeme. Kuid allatuule kiirus oli Timoga võrreldes OK. Proovisin muuta träki asendit, kuid mingit muutust ei saavutanud. Lahe on see, et XT’d saab pumbata palju kauem kui tavalisest materjalist purje ja nii saab tuuleaukudest hästi läbi.

Laupäev oli muidu nagu reede koopia, kuid ilm oli tohutult muutlik. Korra jõudsin juba 10,0 rigada ja siis kukkus tuul täiesti ära. Kui tuul uuesti tagasi tuli, hirmutasid mind linna kohal laiuvad äikesepilved (kes teab mis seal all toimub). Lasin end teistel mõjutada ning läksime Timo ja Himmaga tagasi peale. Kohe tuli ka äike, peale mida oli jälle plekk. Panin asjad kokku ning läksin koju. Teised said väidetavalt õhtuni mõnusalt sõita. PS! Täna kõrgust endiselt ei olnud, kuid allatuul oli jällegi päeva parim osa 🙂

Pühapäeval ootasin pool päeva tuult. Lõpuks tuli Tallinna lahe kohale suur-suur pilv, mille all puhus. Imelikul kombel see pilv üldse ei liikunud 🙂 Jõudsin kamad kokku panna ning kolmveerand tundi väga vaikse (umbes 3-4 m/s) tuulega sõita.

Esmaspäeval puhus korralikult 8 m/s. Timo, Himma, Raivo ja Targo olid ka veepeal. Timo ja Himma panevad oma Z-uimedega ikka müstilist kõrgust. Mina ja Raivo saime üldiselt neile vaid kaugemalt lehvitada. Korra, kui laine korrapärasem oli, sain isegi sama kõrgust. Tagantjärgi mõeldes – võib-olla nad ei pressinudki vaid üritasid lihtsalt mu tuju parandada : ) ) Igal juhul, kui mul tol triibul hea kõrgus oli, siis pean eriti just lainest/chopist ilma lauda lendu laskmata üle sõitmist harjutama. Allatuul oli mul neist igaljul parem ja see tegi päeva toredaks. Isegi kaks katapulti ei suutnud mu tuju rikkuda.

Lisaks sõitsin nädalavahetusel veel mõlemal päeval 50 km rattaga.

Peale surfilaagrit oli meil kaks päeva mil puhus. Neist esimesel otsustasin Vääna kasuks. Kohale jõudes rääkis Andres kuidas tuult pole ning kõik mööda liiva kõndides tagasi koju krüssavad. Otsustasin siiski veepeale minna oma 5,0 ning laenatud 98l freewavega. Üle väga pika aja sain jälle veivikaga sõita ja sellega lainest alla keerates oli ikka jumalik tunne. Lained olid mõnusad, kuid kahjuks oli tuult vähe ning ka mina sain tükk aega koju jalutada. Vahepeal proovisin ka lainelauda. Päris keeruline oli välja saada – füüsiliselt raske, kuid lainega kaldaletulek vääris seda. Mis sellest, et ei suutnud ennast korralikult laual püsti saada. Eestis on lainelauasõiduga tegelemine ikka väga raske võrreldes Hispaaniaga.

Teisel päeval puhus vist Eestis igal pool mujal kui Pirital. Ühel hetkel aga saabus ka sinna tuul (1,5h) ning kogu selle aja sõitsin formulaga Niine poolt sissepandud rada. Kiirust, nurka ja tervist polnud. Kui veel vihma ka sadama hakkas läksin ära kaldale.

Kolmandal päeval puhus, kuid otsustasin jalgratta kasuks lootes, et kehale aeroobset koormust andes kaob väsimus ära (pole veel surfilaagrist üle saanud). Pärast käisin Raekoja platsil petangi mängimas 😀

Nendel paaril korral kui olen autoga Hispaanias käinud, olen alati mõtelnud, kui tore oleks seal rongiga reisida. Nüüd see mul õnnestus. Nimelt võtsin oma kamad selga ning sõitsin Cadizist läbi Sevilla Malagasse lennujaama. Vaated olid lummavad. Eriti meeldejäävad olid suured päevalillepõllud, sillad mägedes ja mäed ise.

Kuna Cadizist otse-rongi ei lähe, pidin kasutama kahte erinevat rongi. Mõlemas olid toredad inimesed, kes aitasid mul 75 kg kaaluvat formulakama tõsta, konduktor, kes üritas Hispaania keeles seletada, et kamade tassimine rongis on keelatud, ning tore Hispaania neiu, kes oskas inglise keelt. Malagast Picaso lennujaama minevale rongile mind kamadega ei lastudki. Seetõttu pidin võtma viimase 10 km läbimiseks takso, mis maksis 10 eur’i rohkem kui rongipiletid. Eks nad said mu olukorrast aru ka – turist, kes ei oska hispaania keelt, kellel läheb kohe lennuk ning kellele kõlbab vaid katuseraamidega takso. Alguses taheti 60 eur’i, siis mingil hetkel vaatasin kella ning olin sunnitud taksojuhile 30 euri pihku suruma, ise juba samal ajal kamasid katusele tõstes. Tagasilend möödus väga mõnusalt erinevalt odavlendudest, kus peab 5 tundi klienditeenindajatega vaidlema enne kui nad nõustuvad 75 kg kaaluva formulakama kuhja oma lennukile võtma.

Suur tänu Horizon Travelile!

fotograaf: Jaanus Ree

Täna oli vast mu elu üks mõnusamaid surfipäevi. Rigasin 10,0’i kuna tahtsin lõdvalt lasta, võtsin särgi seljast, tossud jalast ning läksin veepeale. Sõitsin veidike, ning viskasin palavuse peletamiseks ühe backloobi ilma kamadeta laualt vette. Siiski ei kosutanud see suplus nii palju kui ootasin. Vesi on liiga soe. Istusin mõnda aega vees ning ootasin kuni jahedam hakkab. Kokku sõitsin ca 2 tundi üksinda mööda Cadizi lahte.

fotgraaf: Miguel Ángel Páez
surfikoht: El Puerto de Santa Maria

Eile sain päris korraliku pildistamise praktika koos õpetussõnadega 🙂 Ehk siis – olin päev otsa pressi kaatris, ja ürituse fotograaf jagas mulle õpetussõnu. Tema pildid on www.mapdigital.es lehel. “Viva Estonia”, on hõisked, mida kaatrist Martinile ja Johnile hüütakse.

fotograaf: Jaanus Ree

Täna tegin Andaluusia Cup’il ühe sõidu. Purje tõmbasin suhteliselt üle ning seekord panin ka stardikella käe peale. Stardis nägin, kuidas Martin ja John vasakuga tulid, üritasin liinipeal laiutada ning viimasel hetkel pidurid peale tõmmata. Tekkis suhteliselt hea auk, kuid nad tulid liiga vara liini juurde ning sain selle augu uhkelt ainult endale kiirenduseks. Start oli hea, kuid nagu ikka hakkasin kohe kõrguses hävima. Märgis olin koos samade sõitjatega nagu eile. Allatuules oli kiirus super ja hakkasin jälle kohti võtma. Lõpuks oli tuult juba 10m/s ning 11se purjega hakkas raskeks minema. Kuna saan sõita veel mitu päeva jutti, läksin kaldale tagasi.

Peale neljatunnist lendu otsisime veel 2 tundi rendiautot. Kandidaatideks olid Citroen Berlingo, Fiat Banda ning Seat Leon. Kõige mõistlikum oli Leon, mis sai endale mõne aja pärast pooleteise meetrise kamakoorma katusele. Mõistagi ilma katuseraamideta. Tänu Saksa äikesetormile, uimasele autorenditeenindusele ning juhuslikule “turismireisile” Cadizi, nihkus meie ajagraafik tunde edasi. Valdelagranasse jõudsime kella kolme nelja paiku öösel. Korteri rentija oli selleks ajaks oma tööpäeva juba lõpetanud, läksime randa ning magasime lauakottides. Muidu oli OK – liiv oli pehme ja temperatuur oli ka normaalne, kuid kahjuks olid sääsed ning jalgpallifännid kes ujusid ja laulsid oma klubi laule kohe meie laagri lähedal.

Võistluspaigal, mis asub linnast 2 km kaugusel looduskaitsealal (palju siile ja jäneseid) olime hommikul kohal peaaegu esimestena. Ainult paar tundi saimegi magada. Kokku on võistluste tarvis üles pandud 6 suurt telki + väike lava.

MMi raames oli täna treeningpäev, kuid see-eest toimus Andalucia Cup’i nimeline võistlus. Mina võtsin võistlussõite väga vabas vormis ja seetõttu oli ka tulemus “vabas vormis”. Kuid nautisin iga hetke. Pole ju tihti võimalik ainult shortside väel sõita ja veel nii, et vahepeal hüppad vette, et jahutust saada 🙂 Võidusõidu ajal ma seda siiski ei teinud. Pärast esimest sõitu kaldal Fernandoga rääkides tunnistas ta, et meie esinumber on ikka päris kiire. Sellest, et John teine oli ma veel ei teadnud. Hetk hiljem, kui sellest kuulsin, läks tuju nende kahe tulemuste üle päris heaks. Loodan, et esamaspäeval algaval võistlusel sama hästi läheb. Kuna ees on pikk pikk võistlus, tegi John puhkamise eesmärgil kaasa vaid esimese sõidu. Martin aga, kellel me Johannesega soovitasime peale teist sõitu maha tulla, et mitte üle pingutada, sattus oma kiirusest (2x esimene) ja tohutult mõnusast ilmast joovastusse ning jättis korra veel konkurentid väga väga kaugele. Peale viimast sõitu tunnistas teisele kohale tulnud Fernando, et kas Martin on väga väga kiire või meie kõik oleme aeglased. AUS-30 oli võtnud eesmärgiks Martiniga kiirust võrrelda – eesmärgi saavutamiseks jättis ta märgid võtmata ja nii mitu korda.

Õhtul saime oma korteri kätte, kusjuures pean ära mainima, et elame kaheksandal korrusel ning meil on merevaade 🙂 Lisaks on meil nüüd veel lood sellest, kuidas Martin ja Johannes kunagi trapetseid meisterdasid.