Ristna on ikka müstiline koht. Isegi peaaegu-kagutuulega jõuavad lained just sellesse kõige õigemasse lahte ning sõjaväeossa ei olegi vaja minna.
Ilusad siledad lained tekivad muuli otsast veidi paremale, kus kaguga on täiega maatuul. Ja ega jahedama veega ei olegi enam tark sinna sellise tuule-suunaga ronida. Teisel päeval, kui kaldale hakkasime tulema, maandusime kõik üsna erinevates kohtades. Tublimad tulid muuli mööda jala ja julgemad ujusid ; ) Ma ujusin ca. 200 meetrit rinnuli-selili segatehnikas, ja katsetasin erinevaid taktikaid. Muuli suunas ujumisest ei olnud erilist abi, püüdsin kurssi võimalikult otse majaka suunas hoida, ja mitte Tõnise kombel maailma serva poole tüürida. Purje hoidsin siis meelega vees, et maatuul – olgugi et nõrk – ei segaks. Mingil hetkel hakkasid lained ka kaasa aitama, kuid õige vähe, sest uuesti murduma hakkasid nad alles vahetult kalda läheduses, kus jalad niigi kohe-kohe põhja ulatusid.
Aga jah, vesi oli veel mõnusalt soe ja päike soojendas käsi. Mõtisklesin seal näiteks, et kas kusagilt kaugemalt selliselt tagasi ujudes tunneksin veel ära selle õige hetke, mil taglas laua küljest lahti harutada, sellele hea tuju ja tänutundega järele lehvitada ja siis ainult lauaga kaldale ujuda? Või siis hoopis üritada märku anda, et on abi vaja. Ega 12-kraadises vees päris lõpmatuseni ka ei mõnule, ja seda, et kui kiiresti jahtumine tuleb – seda kogemust ja teadmist ju tegelikult ei ole.
Jaanus valis koolitöö tegemiseks päris hea koha – seisis aga muuli peal suure kivi otsas ja muudkui klõpsis pilte : ) Eks ta paneb need oma lehele kunagi üles ka. Ah jaa, see imepisike videojupp seal all näitab, et igat värvi quad’idega saab täitsa mõnusasti sõita ; ) Oi küll oli mõnus Ristna-tripp.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
fotograaf: Jaanus Ree
