Peaksin paremini teadma, et kui mäest alla sõites ees vesi juba liivane on, tuleb järgmise cutback-iga tiba ettevaatlikum olla : ) Õnneks selgus, et garaažis on igasugust kola, ehk siis mu Yzerfonteinis murtud masti riismed, ja kuna Goya ja HSM-i mastid sobivad omavahel kokku nagu valatult, on mul jälle eriti hea mast olemas ja meel hea. Ehk peab vastu. Igatahes, sõidame! Homme ja ülehomme ja üleülehomme ja …
surfikoht: Big Bay
Täna oli küll raske päev ; ) Unelmate peegelsiledad lained muudkui veeresid randa ja tuult ei olnud üldse. Lainelaudurid muidugi rõõmustasid, aga kuna mul on kõrvadega mingi jama – vesi sisse läheb, aga välja ei tule – ja arst keelas pea märjaks tegemise ära, siis mõtlesin, et kui ma purjega lähen ja vette ei kuku, siis on kõik korras. Õhtu eel tekkiski mingi õrn tuuleõhk, aga siiski nii vaikne, et ainus võimalik sõidukoht oli ikkagi see pagana Sunset oma naksti kokkukukkuvate liinidega. Ma sain tänu oma uuele vaikse-ilma-imepurjele (4.7) siiski üllatavalt lihtsasti liikuma, ehkki isegi pisike rus14 (Raskina?) sõitis 4.8-ga. Jaan sai ka korra välja merele ja püüdis kinni oma viimase kuu aja parima laine. Kahju, et tal kaamerat standardvarustuses ei ole. Ja jälle murti maste.
Läbi kaamerasilma ei pruugi see välja paista, kuid selliste lainetega Sunset on vähemalt minu jaoks väljaspool igasuguseid mugavuspiire. Ei ole seal sõitmises midagi igavat või üdini tuttavat. Igal sammul varitsevad uued üllatavad ohud ja sunnivad mõtlema, kas ikka tasub selle või teise lainega või mõne uue äkkideega kaasa minna, kas need riskid on ikka seda väärt. Ja enamasti ei tekigi isu veidi ohtlikumasse kohta tükkida. Päris uudsed mõtted mu peas : )
surfikoht: Sunset Beach
Nädal aega siledat vett ja tuulevaikust saigi läbi. Õnneks. Ja nagu auhinnaks kruttisid Windguru tüübid kohe üles 3.5 meetrise ennustuse. Nad muidugi võiksid nüüd teised LAV-i surfikohad ka sinna tagasi kruttida : ) Aga jah, vahepealsed udused ja vaiksed ööd olid muidu väga toredad, ainult et kõik Kaplinna laevad hädaldasid merel ja hüüdsid öö läbi. Umbes nii nagu Steve Zissou filmis, kus Steve küsis Ned Plimptoni käest, et kas kuuled, kuidas vaalad laulavad, Ned kuulas ja vastas, et imeilus, huvitav, millest nad laulavad : ) Samu hääli tegid kõik meie suured “konteiner”-vaalad siin, terve öö.
Aga jah. Kui veel sellist ilma peaks tulema, siis Sunseti peale ma seda enam raisata ei kavatse. Nagunii ma aerial’e ei julge (veel?) nii suurest lainest hüpata ja sileda laine tekkimiseks oli lainet ikka vähevõitu. Jaan tuli õige pisut varem kaldale ja nägi, kuidas ühele julgele itaallasele pea 4 meetrine laine kaela kukkus. Kõlab lustakalt ja õpetlikult.
surfikoht: Sunset Beach
Paistab et tuule tellis Koebergi tuumaelektrijaam, mis asub Melkbosist umbes 5 km põhja pool otse mere ääres ja mille “tünnid” siit kenasti näha on. Tänane 3.3 meetrine laineennustus koos 20 m/s lähedase tuulega teab mis nauditavaid tingimusi ei tekitanud, ja pole ka ime, kuna vähemalt mulle pole lainesõiduks kaugeltki nii palju tuult vaja, hoopis enam abi oleks suuremast lainest. Alar, Jaan ja Penny ei viitsinudki kuigi kaua mööda vett põrgelda, ma sain oma 3 tundi ikka täis. Abi oleks muidugi ka väiksemast lauast ning purjest, aga 1-2 päeva pärast neid siia kaugele maale kaasa tassida ei ole ka sügavat mõtet. Lihtsuses peitub võlu.
Tugevama tuulega on mul juba mõnda aega omad lainesõidunipid: surun jalad veeel sügavamale aasadesse, võtan, kui meeles on, bottom turn’i ajal tagumise käega poomist kaugemalt kinni, muidugi üritan leida siledamaid laineid, mida enamasti sellise tuulega kusagilt võtta pole, ja proovin laineliini mööda võimalikult käppelt allatuult liikuda. See viimane ei tule küll veel hästi välja ja väga lihtne on end lainesse kinni sõita ja hoogu kaotada, mille tulemusena purjes kohe jälle rohkem tuult on. Igatahes oli hea näha, et osasid hüppajaid ja veidi kogenenumaid sõitjaid tänane liigne tuul ei seganud. Ja vilksamisi nägin jälle delfiine, veidike allpool veepiiri, üksteise kõrval läbi vee tuhisemas.
surfikoht: Melkbos
Penny läks täna Haakgat'is vette, aga me Jaaniga vaatasime, et seal on mustmiljon inimest, kuna Traversad ja Naishid ja Lentenid ja teised julged on juba paar päeva piiranud ilusate siledate lainetega Haakgat’i. Mina vist olin see, kes põnnama lõi ja nii me läksimegi jälle 5 kilti edasi põhja poole tuttavasse Melkbos’i, kus vähemalt on ruumi ja kus enamasti ei ole mingit jagelemist lainete pärast. Usun, et delfiine neil seal Haakgat’is ka täna ei olnud : ) Nii mõnus oli näha tervet parve korraga edasi-tagasi sipsimas ja veidi veest välja hüppamas, nautimas neid samu laineid, mida meiegi.
Olin vees umbes 3 pool tundi järjest ja midagi eredat kaamerasse ei jäänud. Ikka need samad veidi chop‘ised lained ja täiesti uskumatu, kui palju materjali ma lihtsalt seepärast ära kustutasin, et soolased veepritsmed muudavad pildi ruttu täiesti arusaamatuks. Õnneks siis, kui aeg-ajalt vette kukkuda, mida ma teen sageli, läheb pilt selgeks tagasi.
surfikoht: Melkbos
