maui.ee

Liepaja on mõnus väike linnake, kus võistluspaigast mõne meetri kaugusel küsitakse vaatamisväärsuste imetlemiseks alla keeratud autoaknast raha ja süüa. Linn meenutas mulle 10 aasta tagust Paldiskit – mahajäätud majad, sõjaväekasarmud, kinnilöödud aknad jne. Võistlus peeti 2×3 km mõõtudega ja muulidega ümbritsetud sadama-alas. Tänu kahele mereväravale tekkis sinna „mõnus“ põrkelaine ja chop. Tuul pagitas ja mitte vähe. Väljaspool sadama-ala oli super ilm ja tingimused, kuid kuna puudus piisav arv turvakaatreid, siis turvalisuse eesmärgil peeti võistlus sel väikesel alal.

Esimesel päeval tegin stardid 2/3 liini pealt, kuna nii märgis kui ka kaatri juures oli liiga palju rahvast. Tegelikult oli igal pool väga palju sõitjad. Liin oli väga lühike. Sõitudega jäin rahule ja suutsin oma põhikonkurente edestada. Nurk oli hea, kiirus veidike tagasihoidlikum ning eneselegi üllatuseks suutsin mõlemas sõidus ära tabada selle hetke, mil tuli teha lisa-jibe. Võitsin sellega nii mõnegi koha.

Teise päeva alustuseks kattus võistlusala vahetult enne starti külma uduga. Sõitu ei tehtud, kuna märki võis näha vaid oma fantaasiates ja meid aeti kaldale tagasi. Lahe vaatepilt oli… sõita nii, et läbi udu ilmub ootamatult keegi tee peale ning hakkab hõikama: parem, parem. Peale lõunat saabus korralik ilma uduta tuul. Esimese sõidu (üldine valestart) teise stardi tegin vasakuga. Mõlemal korral sain grupist päris õnnelikult läbi, aga kalda alla sõites kaotasin päris korralikult. Lisaks hakkasin traejektoore valesti hindama ning tegin päris mitu lisa-jibe/ -pauti, mistõttu suutsin ühe sõiduga sama palju punkte koguda kui esimesel päeval kokku. Kiirust ei suutnud hoida kuna tuult oli liiga palju ja puri arvatavasti vähe peale tõmmatud. Suht fail – 48s koht.

Teises sõidus läksin enne starti kaatri juurde ja jäin sinna seisma, et õigel momendil hoogu koguma hakata. Sama plaan oli ka lätlasel keda kutsutakse lontuks. Tal oli vaja tulla täpselt samasse kohtra seisma. Oleksime peaaegu mõlemad kukkunud… otsustasin plaanitust varem sealt jalga lasta. Hakkasin vaikselt liikuma. Vettik sõitis mulle otse peale ja kuna mul hoogu polnud, vajusin veidike allapoole. Seejärel tuli järgmine tüüp kes tegi samamoodi. Jne, jne. Hea, et üldse starditud sain. Edasi läks ka suht jamasti – üritasin vist liiga palju nurka suruda ning kaotasin kiiruses. Erinevalt eelmisest sõidust hindasin märkide asukohta tuule suhtes valesti vaid allatuules ning hävisin seetõttu veidike vähem.

Lõppkokkuvõttes olin ikkagi enam-vähem omal kohal – 31sel kohal.

Pildid

fotograaf: Johannes Kaju
surfikoht: Liepaja

Eesmärk oli teha puhkepäev, kuid miskitõttu otsustasin puhata Pirital. Peale tunnist passimist jõudsin järeldusele, et kõige targem on puhata merel ja seda 10-ruuduse purjega kui tuult napib ka 12stele. Niine tuli kaatriga merele, sõitis kaasa ning komenteeris tehtud vigu. „Puhkasin“ merel küll ca tunnikese, kuid see-eest oli trenn tänu veepealsetele komentaaridele kasulikum, kui nädal aega niisama sõitu. Tegelikult oli pukamisest asi väga kaugel… paras pidev pumpamine. Väsitav oli.

Jaani ajal panime mõlemal päeval raja sisse. Esimesel päeval sõitsin Z uimega, teisel päeval Debochietega. Natuke on ikka vahet küll : ) Eriti kiiruses ja kohalt ära minekus. Üllatavalt oli kõrgus mõlema uime puhul üpriski sama – viimasetel päevadel on see mul ülestõmbamise otsast kinni hoides päris normaalseks läinud. Sain lõpuks ka TR5 xt trimmi paika. Allatuult on sellega ikka väga mugav sõita.

Ilmataat tegi jaanipäevaks väga meeldiva kingituse. Teisel päeval sai sõita isegi lühikese kalipsoga : ) Vesi oli sile ning tuul oli ja nagu maatuulega ikka, oli tuul veidike pagiline. Lahe oli see, et enamik sõitjatest olid kohal ning sai korralikult trenni teha. Mõlemal päevad oli umbes 10 sõitjat stardis.

Idatuuled pidid sobima Mary Poppinsile, kuid Pirital võib idatuulega nii korraliku briisi saada, et ka purjelauaga sõita kannatab. Kuigi prognoosi polnud ja Topi mõõtja näitas suht vähe, läksin siiski Piritale lootuses, et äkki täna saaab. Ja saigi (5-9 m/s), kolm tundi ning 65 km sain. Uimeks oli Z-s ning purjeks Maui Sails Tr5xt. Allatuul oli OK, aga krüssuga pean midagi ette võtma. Ülestõmbamisotsast ühe käega kinni hoides oli lõpuks juba enamvähem, kuid võiks veelgi parem olla. Kõik on asendis kinni ja küll ta ühel heal päeval tuleb.

Eelmisel nädalal korraldasime 2 startide ja märkidega formulatreeningut ja sattusin veepeale rohkem kaatri kui purjelauaga. Huvitav oli vahelduseks toimuvat kõrvalt vaadata: kuidas üritatakse erinevate strateegiate abil oma kohti parandada, mida teevad meie parimad startides teisiti jne.

Kuigi laupäeval võtsin eesmärgiks tööd teha, ei suutnud ma ikkagi vastu panna mõnusale meretuulele koos meeldiva päikesega. Ja üle pika aja leidis tee surfiklubisse üles ka vahepeal edukalt purjetamisega tegelenud Madis Väin. Esmalt arvasime, et tüüp tuli „väikese“ hilinemisega surfilaadale, kuid Madise eesmärk oli siiski merele minna. Rigasin samuti 11,0 ning uimeks sain kasutada Z-s’i. Super uim, kuid minu jaoks oli see selle ilmaga liiga suur. Jalad väsisid ära ning asendit kontrollida ei suutnud. Küll aga oli selgelt aru saada, et kiirendus on Debochiete omast tunduvalt parem. Lisaks oli arvatavasti purje „tack strap“ valesti paigutatud ning seetõttu tavapärasest keerulisem sõita. Madise kiirus oli minu omast tsipake parem. Triibutasime alguses niisama ning siis panime ühe halsiga Aegna alla ning teisega tagasi. Vahepeal tõstis piisavalt tuult, et minna väiksemate asjadega sõitma. Rigasin peaaegu 10se üles, kuid siis hakkas mingi hääl peas ütlema, et tuleb tagasi tööle minna. Hääled said võidu. Pirita teel koju sõites oli äge vaadata kuidas silmapiiril Martin ja Erno merd mööda linna poole kihutasid.

Pozos olevat kummaline juuni – et on olnud vaid mõned üksikud head sõidupäevad. Ühte headest päevadest näeb siit videost, milles Jonas Ceballos leiutab uut moodust veestardi tegemiseks.

surfikoht Pozo Izquierdo

Tänast päeva Topus ei oskagi kirjeldada, kindlasti elu kõige parem freestyle päev. Päev läbi 4.2 fullpower Steni lauaga, maailma suurim tänu talle selle eest ja edu talle välismaal :). Kella kahest pääsesime Taaviga (mitte maui.ee tiimraideriga :)) vette ja sõitsime kella kaheksani ehk üle kuue tunni pisut. Esimesel triibul vulcan ja flaka katse, teisel triibul spock ja flaka katse, kolmandal spocki crash ja siis järgnes maailma kõige hullem flaka crash üldse, tagumine jalg tuli aasast lahti, poomist lasin lahti ja esimene jalg jäi aasa, laud muidugi pöörles edasi, sellist tunnet pole ennem kogenud ükski crash pole nii valus olnud, aga 5 minutit rahu ja sõitsin edasi. Penny tegi flaka põhitõe ka selgeks, tundub kerge, igatahes järgnes grubby katse ja põlv selle trikiga nõus ei olnud küll aga spockid vulcanid ja shaka katsete katsed ka. Robi, kellel tulid asjad imelihtsalt, funnel shaka jne. tundub kerge :D, ütles mis mul valesti on ja järgmine kord võiks asjad ära tulla. Pennyl tulid ka Puneta ja vasakuga spock.

Kuigi ilmselgelt ei olnud ma veel eilsest välja puhanud, oli mul vaja minna Piritale SSW tuulega sõitma. Pilt oli super – ilusad lained, üldiselt sile vesi ning algul paistis ka tuult olevat. Jõudsin paar triipu edasi-tagasi sõita, kui hakkas sadama ja tuul vaikis. Vältimaks edasist 85l laua ja 6,2 purjega tuuletuses ja külmas vees ujumist, võtsin suuna tagasi kaldale. Kalda all tundus, et tuul tuli tagasi. Jibe ja uuesti merele… Loll mõte. Tiksusin tagasi ja kordasin sama veel 2 korda. Mis mul küll mõttes oli? Lõpuks ei tundud enam ei jalgu ega käsi ja läksin ära sauna.

Ükspäev tuleb ju ometi meil ka suvi…? Või pean tõesti minema poodi ning sügiseks planeeritud uue ja paksema kalipso ära ostma. Õhtul sõitsin muuseas ka teistesse randadesse ning nägin, et ma polnud ainus kes tünga sai.

14.06

Eelmisel nädalavahetusel, kui järjest viite kalavõrku kinni jäin, olin enam kui veendunud, et see on minu viimane Pärnu-surf. Kuid täna hommikul ma miskipärast ei mõtelnudki teiste kohtade peale. Murdusin ja juba natukese aja pärast harjutasin Pärnu lahel 85 liitrise slallika ning 6,2m2 purjega jibesid. Päeva lõpuks jäin päris rahule, kuna olin alles teist korda sel aastal väikestega vees. Pärnu oli SUPER – vesi umbes 16 kraadi, tuult meeldivalt ca. 14 m/s, ja kohati olevat isegi päike paistnud. Olin nii hoos, et ise ma seda ei märganudki. Küll aga nägin väga süngeid vihmapilvi, mille tõttu otsustasin päeva lõpetada. Kokku sõitsin umbes 3 tundi.

12.06

Algul läksin vette TR-5xt 11.0ga. Peale 40 minutit otsustasin purje väiksema vastu vahetada. Proovisin esmakordselt TR5 10,0’i, millega oli lausa lust sõita – ülistabiilne ning kergelt käsitletav puri. Allatuult läks nii lihtsalt, kõrgust oli aga raske hinnata, kuna sellega on mul sel aastal eriline jama. Kokku olin veepeal kolm ja pool tundi, tuult umbes 3-10m/s ning vesi oli tohutult sile… ikka müstiliselt sile muidu tšopise Pirita kohta.

PS! Võtsin vaevaks teha eelmise aastaga võrdluse ning tõepoolest – kui mullu olin 12ndaks juuniks käinud Eestis sõitmas 40 korda ja välismaal 10 korda, siis sel aastal olid samad näitajad vastavalt 24 ja 16. Tõsi, nii mõnigi päev läks ka muudel põhjustel kaotsi. Aga kui ma formulat ei sõidaks, oleksin sel aastal heal juhul 10x sõitmas käinud.

Vabastiil on ka ikka päris tore, kas pole? : ) Lugege ka intervjuud Olya’ga Boardseeker’i lehel.