maui.ee

surfikoht: Reunion

Tahtmine lainet sõita oli nii suur, et käisime sel nädalal koguni kahel korral Ristnas, ehkki laine oli pisike ja tuul veidi liiga läänest. Neljapäeval, kui teised nelja-pooleste ja koguni viieste purjedega sõitsid, oskasin ma sellise triki teha, et jätsin oma õige purje koju ja sõitsin 3,6 ruudusega – mis, nagu õnneks selgus, oligi täpselt hea : ) Lihtsalt, nii pisikeste arvude ja komakohtadega arvutamine ei kõla veel mõistuspäraselt. Tundub, et tänu nendele udupeentele ja kergetele Banzai purjedele hakkas mu lainesõit lõpuks ometi arenema. Uus ja huvitav tunne on – lainel olles purje justkui käes ei olegi. Midagi sellist, aga ilmselt kordi võimsamalt, tunnevad vast lainelaudurid.

Väänas, Teamvosa B-liiga lainesõiduvõistluse päeval, oli väljaspool võistlusala lainet rohkem ja sõita juba täitsa superluks. Kahju, et sealt videomaterjali ei tekkinud.

Ärge siis videot vaadates merehaigeks jääge… See pidev peaga vehkimine ei ole tegelikult üldse vajalik, aga marudalt tahaks ju kividest mööda sõita, mis alati ei õnnestu, ja samal ajal lainetele pihta saada, mis ka kaugeltki alati ei õnnestu : ))

surfikoht: Ristna

Taustamuusika tasub muidugi oma maitse järgi valida, mitte leppida olemasolevaga, aga pilt on hea.

surfikoht: Reunion

surfikoht: Ristna
fotograafid: Jaanus Ree, Ain Härmson

Mäletan, kuidas väiksena meeldis mulle lainetes ujumas käia. See mälestus on sedavõrd tore, et suurest nostalgiast tegin seda ka viimasel kolmel päeval Eestimaa kahes tuntumas veivispotis.

Päev nr.1: Alustasin lohevõistluse pildistamisega. Lausa kurb oli vaadata, kuidas samal ajal mu puri Kadri juhtimisel mööda merd ringi sõitis ning kuidas Erno ja Penny ikka väga väga kõrgele hüppasid ning õhus keerlesid. Müstika! Kuid Jaanilaupäeva kogemuse põhjal ootasin rahulikult õhtut, et laine ilusaks läheks – tookord väsitasin end hommikul tsopis ära ning õhtul tulid kohutavalt ilusad lained. Tegelikkuses keeras õhtul tuule võrldemisi maapeale ning lisaks sellele oli meri võrdlemisi vahune, mis tähendab, et väljasaamine oli keeruline ning lained kukkusid võrdlemisi kiirelt kokku. Ilusad lained eksisteerisid vaid peas ja teiste juttudes “kui super päev ikkagi oli.” Peale mõningast rullis ujumist otsustasin end säästa ning teha panused järgmisele päevale.

Päev nr. 2: Praamid ei käi, Erno ja Penny eelistavad merele mineku asemel seda läpaka ekraanilt vaadata (PWA finaalid), lohetajad ja Vaarak üritavad tuule najal püsti seista, Kadri räägib ainult seenele- ja kojuminekust, Arbo otsib nurgataguseid “magusaid” sõidukohti, Jack korjab kuskil metsavahel puravikke, Taavi naudib sõjaväelahes võimast looduspilti. Ilmselgelt polnud mul ammugi merele asja 🙂

Lõpuks Arbo leidiski mingi sobiva ranna ning peatselt läks osa seltskonnast seal merele. Kuna pilt oli kahtlane, otsustasin algul pilte teha. Polnudki midagi toredat pildistada, suht jube nägi see sõit seal välja. Veidi aja pärast tuli Kris kaldale ning võttis mu mõttevälgatuse – Ristnasse “ujuma” minna – väga soojalt vastu. Peale seda, kui olime kõikidele vastutulevatele autodele seletanud, kuhu ja miks me läheme, panin objekiivi statiivile ning lootsin, et Kris saab merele välja. Esimene katse luhtus – Kris kandus mõnesaja meetri kaugusele allatuult. Läksin appi kamasid tassima – tuule tugevuse tõttu oli üksi seda võrdlemisi keeruline teha. Proovisin vahepeal ainult purjega lennata 🙂 Teine katse tal õnnestus, kuid suurt lainet ta ei leidnud. Kolmandal korral Kris küll jõudis suurte laineteni, aga üks umbes nii 4-5 meetrine koll jäi siiski teele ette, ja umbes viis kohutavat pesumasinat lükkasid ta kaldale ära : (

Jõudiski kätte minu kord. Teadsin, et ei saa hakkama, aga Ristnasse sai ju ometi sõidetud ning olin kindel, et kahetsen hiljem, kui isegi proovima ei lähe. Hakkasin vaikselt laulma Paha Polly “Naerame” viisi, et end rahustada. Esimese otsaga sain kuidagi merele – milline kergendus. Tagasitulles vaatasin endale ühe kolli välja ning tegin kaks liigutust, mis vast meenutasid veivamist. Kohutav kiirus oli sees, samuti hirm kukkuda. Sõitsin lainega koos kuni “nukani” välja. Kohutavalt äge! Hingasin kergendatult ning mõtlesin endamisi, et ei olnudki ju kõige hullem 🙂 Järgmised, umbes nii kõik korrad, tulin pesumasinaga kaldale… Ju vast oleks pidanud kolm korda üle õla sülitama neid mõtteid mõlgutades 😛 Igal juhul jäin rahule – tegin mis suutsin, kuni kätes ja jalgades olid vaheldumisi krambid.

Päev nr. 3: Hommikune prognoos. Uni veel silmas ja sääremarjad ei funktsioneeri, aga ikkagi olin kell 9:00 Väänas. Laine oli vähe tagasihoidlikum kui Ristnas, aga sõita oli jällegi meeldivam 🙂 Paar suurt lainet, üks kõrgem bäki katse. Siis hakkas tuul kukkuma ja otsustasin kaldale minna. Teepeal tuli aga üks väga mõnusa suuruse ja kujuga laine… hakkasin seda sõitma, ja oli nii hea, et hoolimata sellest, et ees ootas niguinii kerge tagasijalutamine, sõitsin lainega kaasa, kuni olin järsku “paremal pool” rannas. Proovisin sealt veel paar korda välja sõita, kuid tuule puudumise tõttu lõpetasin pesumasinas. Lõpuks jalutasin ikkagi “koju.” Teepeal nägin naist, kes käis niisama lainetes hüppamas ning lainetega kaasa ujumas. Tal oli lõbus 🙂 Tekkis küsimus, kas on võimalik endale kamadega rullis akrobaatika tegemine samuti meeldivaks mõtelda? :p

surfikoht: Ristna

surfikoht: Reunion

Viinis on mõnus vabastiilikoht otse keset linna.

surfikoht: Under the bridge