maui.ee

Lugejate lõbustamise eest hoolitseb Chris Muzza Murray K202.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: Pirita

surfikoht: Pirita
fotograaf: Jaanus Ree

Terve hommikupooliku üritasin endale sisendada, et tuult ei ole nii palju kui paisab, ja et kui ongi, siis 10sega pean ju ikka vastu. Nimelt – kuna mul puudub varustus, millega sõita külgtuules 9-12 m/s tuulega – otsustasin valida varustuse, millega sõidan 8-15 m/s tuulega rada. Hakkasin ürituses kahtlema siis, kui Raivo Saarm enne mind vette ronis ja tal kamad käest minema tahtsid lennata.

Esimene start oli põrgu. Mõtlesin vaid sellest kuidas saaks purjest tuult välja. Õnneks sõit katkestati. Teisest sõidust alates hakkas tuul kukkuma, ning peale kolmandat starti oli enam vähem võimalik juba formula ning 10,0 purjega sõita. Sõitsin samade asjadega päeva lõpuni ning endalegi üllatuseks olin päeva lõpuks liider. Vaatamate sellele pidin tihti tunnistama, et tugeva tuulega on slaalomi laual ilmselge eelis.

Väga kurb oli see, et Regina, kellel on täna (26.08) sünnipäev, sai tänu õnnetule juhusele jala kipsi. Igal juhul palju õnne talle sünnipäeva puhul ning soovin kiiret paranemist!

Teiseks päevaks tegin piisavalt aftersurfi, kuid korralik tuul tuli alles võistluste lõpus. Esimesed sõidud olid stiilis “tiksun-glissin”. Olles suurema osa ööst “tuult nõidunud” ja maganud vaid mõned tunnid, on sellised tingimused veest tühjale organismile ikka kohutavalt rasked. Sellele vaatamata tegin päris head stardid ning ei läinud kaasa Aiku mõttega, et “tegelikult puhub korralik tuul” ning valisin oma lemmikpurje [cref maui-sails-tr5-2009 11,0 Tr5 xt]. Ka Raivo üritas mulle miskipärast seletada, et peaksin formula asemel võtma  tormikomplekti – 85 liitrise ja purjeks 6,2.

Päeva lõpuks panin Saare etapi kinni ning olen Bacardi Fun sarja liider. Küll aga ma ei tea veel, kas saan Hiiumaa etapist täies mahus osa võtta, seetõttu on veel raske selleaastast sarja võitjat ennustada.

Üritasin Bacardi Fun’il võistlemise kõrvalt ka pilte teha. Tänu Reginale, kellele soovin kiiret paranemist, ja Katile, on ka merelt lahedaid fotosid. Aitäh teile.

esimese päeva pildid merelt

fotograaf: Kati Malm
surfikoht: Nasva

teise päeva pildid merelt

fotograaf: Regina Kaal
surfikoht: Nasva

kaldalt tehtud pildid

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: Nasva

Hommikul ärgates olin valmis juba triatloni-plaani maha matma, kuna üle pika aja puhus korralik tuul. Peale pikka kaalumist otsustasin, et lähen ja teen esmalt kiirelt lühikese distantsi läbi ning tõttan siis kohe edasi surfama.

Start anti külmas jõevees asuva kahe poi vahelt. Formula startidest teadsin, kui oluline on stardikoht, ning hõivasin kiirelt omaarust parima koha. Veel enne kui kõik vette jõudsid, hakati kohtuniku peale karjuma, et too kiiresti stardi annaks. Ilma kalipsodeta tüübid tegid eriti kõva kisa.

Start läks mul hästi ja kõva 30-50 meetrit ujusin enneolematult kiiresti. Kuid siis, tänu külmalt (isegi jääkülmalt) spurdile, jooksis kops kokku, kõhtu tulid mingid gaasid, ning kroolida enam ei suutnud. Edasi ujusin sihikindlalt konna. Nii kuni poini, milleks oli muideks roosa naerupall, ja sealt edasi jälle natuke krooli, kuigi see ajas pulsi veel rohkem lakke kui varem. Kõige hullem oli, et tänu külmale veele ei suutnud ma isegi konna õige tehnikaga ujuda. Ujusin pea veepeal varianti. Peale kuut minutit ja 43 sekundit (300 meetrit) sõna otses mõttes roomasin jõest välja, kuna kallas oli libe ning kohe ei suutnud end püsti ajada. Rataste poole joostes käis pilt ikka korralikult ringi.

Ratta peale sain kiirelt. Suur tänu Andres Barabanovile, kes jagas mulle õpetussõnu kuidas vahetusalas käituda. Rattasõitu alustasin koos ühe maanteeratturiga, kes oli samuti esimest korda triatlonil. Esimesel pöördel suutis ta tänu ideaalsele pöördele eest minema panna. Kusagil poolel teel sain kopsud normaalselt tööle ja gaasid ka kõhust välja ning olemine läks väga palju paremaks. Järgnes 20 minutit ja 16 sekundit kestev jalgrattasõit (10km), mille käigus võtsin tulbisti kohti. Eelkõige tänu süsinik-kahvliga rattale : ) Ja meenus paroodiaklipp “Team Mahe” lehelt. Vahepeal tegi asi isegi niivõrd nalja, et küsisin ühelt, kes parajasti minust möödus, et kas tal on karbon raam? Ta mõtles veidi, vaatas mind imelikult ning ütles kurvalt et ei ole.

Vahetusalasse jõudes ei huvitanud mind ideaalseks sõlmimiseks valmis pandud tossupaelad absoluutselt. Viskasin need lihtsalt tossudesse ning panin ajama. Jooksus kartsin rohkem kohti ära anda, kui tegelikult juhtus. Ja jooksurajal tulid vahepeal eesolijad vastu. Neist üks (too jalgrattur) viskas käega isegi patsu ning naeris mu üle veel rohkem kui see naerupall, mis oli jõkke istutatud. Sel hetkel ei olnud meie vahe pikk ning lootsin ta veel kinni püüda. See jäi vaid lootuseks, sest mu tempo muutus tasapidi aeglasemaks. Finišisirgel jooksis üks väike umbes 14-15 aastane poiss minust mööda ja ergutates, et: “pane tempot juurde, üks tuleb veel tagant.” Hetke mõtlesin, ning seejärel alustasin spurti. Otseloomulikult oli viimasel kümnel meetril 90 kraadine tõus. 2 km jooksudistantsi läbimise aeg oli 10:32.

Kogu distantsi läbisin 37,5 minutiga. Ning 26st “harrastajast” sain 15nda koha. Kokkuvõtvalt on triatlon lahe asi ning kordan üritust kindlasti veel. Järgmisel korral olen muidugi nii mõnetigi targem. Näiteks tean, et kuna ujumine on mu kõige nõrgem ala, siis ei tasu seal mootoripöördeid põhja lasta. Eriti veel külmas jões ja ilma eelneva soojendusta. Tulemusi näeb siit.

Õhtul sõitsin Topusse lootes seal sõita saada, kuid sel päeval sain tünga. järgmisel päeval sain 4,5 ja 85sega triibutada, kuid keha oli parajalt läbi ning midagi huvitavat ei suutnud sellest päevast välja pigistada.

Tunnen end Hiiumaal juba üsna koduselt. Viimased Tartus-käimised ongi olnud sellised “korraks sinna ja võimalikult ruttu tagasi” stiilis. Ja justkui kingituseks sellise pühendumuse eest, jõudsid täna kohale eriti ilusad lained ja ka päikesepaistet jätkus terveks pikaks päevaks. Nendel, kes täna Ristnasse tulla ei saanud, on õige pisut põhjust kadestamiseks – vähemalt minul oli senise elu parim Ristna-päev.

Sõitsin päev otsa 4,7 ja [cref quatro-wave-twin-fin-2009 Quatro 81 liitrise kaheuimelisega]. Varem olen ikka võimalikult pisikese purje valinud, kuid nüüd – ilmselt tänu Quatro twinni eriti kitsale ahtrile – on tiba suurema purjega lausa lust sõita. Saab hüpata, alati pääseb välja, ja oluliselt lihtsam on laineid valida. Ja laua kujust tingituna ei sega ülepurjestus veivamist karvavõrdki. Täna sõitsid päris paljud 4,2 ja osad isegi 3,7 ruudustega. Mina olen igatahes rahul ja tundub, et twinnid on täpselt Ristna jaoks loodud.

Ühe pisikese videojupi püüdsin ka päeva alguses purki. Siis, kui suured lained käisid veel väga harva. Ärge seda kodus järele tehke : ) Tõepoolest, ei ole kuigi tark esmalt nii kaua oodata, et laine ära murduks, ja minna sinna ukerdama ning ühtlasi avastada, et hoogu laine eest ära sõitmiseks napib. Need olid väga pikad 8 sekundit : ) Pead ei saanud ka kohe purje alt kätte, sest kaamera takerdus trapetsiotstesse.

surfikoht: Ristna

Ei ole lihtne see GoPro kaameraga videomaterjali kogumine. Alailma on kas patareid tühjad, tuult vähe või siis laine nii pisike, et läbi kalasilm-objektiivi paistab ainult sile vesi. Kolmapäevane Vääna-päev oli nõrgale tuulele vaatamata ikkagi väga mõnus. Keegi ju ei käskinud 4,7-ga vette kobida, kui õigem puri oli 5,3. Ja ka tiks-veiv on väärtus omaette. Kaldale purje vahetama minemise mõte küll käis vahel läbi pea, aga tagasi kalda poole sõites ja lainetsooni jõudes ununes kõik taas. Ja nii ma leidsingi end vahetpidamata Vääna supelranna keskelt, kust tagasi välja tiksumine oli mõnikord paras peavalu : )

Muide, pealkirjaks olev “tuult ei ole fak” ei ole ropendamine. See on puhas kunst ja pärineb Volotsi suust.

surfikoht: Vääna-Jõesuu

windsurfingmag.com lehel on pikk ja põhjalik intervjuu Quatro lauadisaineri Keith Tebouliga, kes on viimase 15 aasta jooksul laudu disainides kogunud hindamatu kogemustepagasi. Tema sulest tulevad lauad Kauli Seadile, Jason Polokowile, Levi Siverile, Francisco Goyale, Josh Stonele ja paljudele teistele, kes spetsiaalselt oma soovide järgi loodud laudadest lugu oskavad pidada. Loe intervjuud…

foto: windsurfingmag.com

Piritale jõudes eemaldasin esmalt R19 laua küljest ja asendasin selle R20ga 🙂 Puhus mõnusalt 10 m/s ja lainetas kergelt. Purjeks valisin 10,0. Nii head sõidupäeva ei ole vist pikalt saanud. Lendasin lainelt lainele, eilsega võrreldes lausa usukamtu kiirusega. Harjutasin paute ja halsse (kusjuures iga teine tuli glissis välja). Hiljem jõudis ka Gunnar veepeale ning näitas millist nurka ja kiirust saab Z uimega arendada. Sõita oli nii mõnus, et täna mind isegi ei huvitanud, et ta kaugele eemale ära sõitis. Lasin vabalt ja nautisin nii nagu suutsin.