Kunagi olime koolis vene keele tunnis jaotatud taseme järgi kaheks rühmaks. Algul õppisin madalama tasemega grupis, hiljem pääsesin targemate rühma. Edasijõudnute grupis ei saanud ma esimestel tundidel peaaegu ühestki sõnast aru. Tundsin, et olen vales kohas. Sarnane tunne oli mul täna. Kui kamad rigatud sain, ei näinud ma enda “rühmast” kedagi. Silmasin vaid Martini, Erno, Henri, Tartu Tomi, Johannese ja Niine purjesid. Esimesed 10 minutit olin mina veepeal kõige kiirem mees…, sest teisi polnud. Edasi otse loomulikult kõige aeglasem. Henri oleks mulle krüssus küljepealt sisse sõitnud (No comment). Kashy annab ikka ulme nurgad, eks muidugi tihend poomi ja laua vahel ka parem. Edasi läks tuul päris tugevaks. Kuna homme on võistlused, ei hakanud ma jõu- ja ilunumbreid tegema ning vahetasin 10,7 kiirelt 9,8 vastu. Tänase trenni eesmärk oli testida, mis juhtub, kui lükata träkk täiesti taha (nagu carbonsugaris kirjas). Sain seda proovida lõpuks, kui Timo veepeale tuli. Kõrguse ja kiiruse vahe ei olnud enam nii suur kui laupäeval, kui oli samasugune flat ja sama tugev tuul. Siiski suutis ta peale pusimist minust mööda sõita (muidugi oli ta eelmisel korral väiksema purjega, nii et võrdlus pole nii ideaalne kui võiks olla). Veidikese aja pärast hakkasid tekkima tuuleaugud ning otsustasin kiirelt lahkuda, et mitte koju tiksuda. Tegelikult puhus õhtuni välja. Minul kokku sõiduaega ca. 1,5 h.
May 22