Liepaja on mõnus väike linnake, kus võistluspaigast mõne meetri kaugusel küsitakse vaatamisväärsuste imetlemiseks alla keeratud autoaknast raha ja süüa. Linn meenutas mulle 10 aasta tagust Paldiskit – mahajäätud majad, sõjaväekasarmud, kinnilöödud aknad jne. Võistlus peeti 2×3 km mõõtudega ja muulidega ümbritsetud sadama-alas. Tänu kahele mereväravale tekkis sinna „mõnus“ põrkelaine ja chop. Tuul pagitas ja mitte vähe. Väljaspool sadama-ala oli super ilm ja tingimused, kuid kuna puudus piisav arv turvakaatreid, siis turvalisuse eesmärgil peeti võistlus sel väikesel alal.
Esimesel päeval tegin stardid 2/3 liini pealt, kuna nii märgis kui ka kaatri juures oli liiga palju rahvast. Tegelikult oli igal pool väga palju sõitjad. Liin oli väga lühike. Sõitudega jäin rahule ja suutsin oma põhikonkurente edestada. Nurk oli hea, kiirus veidike tagasihoidlikum ning eneselegi üllatuseks suutsin mõlemas sõidus ära tabada selle hetke, mil tuli teha lisa-jibe. Võitsin sellega nii mõnegi koha.
Teise päeva alustuseks kattus võistlusala vahetult enne starti külma uduga. Sõitu ei tehtud, kuna märki võis näha vaid oma fantaasiates ja meid aeti kaldale tagasi. Lahe vaatepilt oli… sõita nii, et läbi udu ilmub ootamatult keegi tee peale ning hakkab hõikama: parem, parem. Peale lõunat saabus korralik ilma uduta tuul. Esimese sõidu (üldine valestart) teise stardi tegin vasakuga. Mõlemal korral sain grupist päris õnnelikult läbi, aga kalda alla sõites kaotasin päris korralikult. Lisaks hakkasin traejektoore valesti hindama ning tegin päris mitu lisa-jibe/ -pauti, mistõttu suutsin ühe sõiduga sama palju punkte koguda kui esimesel päeval kokku. Kiirust ei suutnud hoida kuna tuult oli liiga palju ja puri arvatavasti vähe peale tõmmatud. Suht fail – 48s koht.
Teises sõidus läksin enne starti kaatri juurde ja jäin sinna seisma, et õigel momendil hoogu koguma hakata. Sama plaan oli ka lätlasel keda kutsutakse lontuks. Tal oli vaja tulla täpselt samasse kohtra seisma. Oleksime peaaegu mõlemad kukkunud… otsustasin plaanitust varem sealt jalga lasta. Hakkasin vaikselt liikuma. Vettik sõitis mulle otse peale ja kuna mul hoogu polnud, vajusin veidike allapoole. Seejärel tuli järgmine tüüp kes tegi samamoodi. Jne, jne. Hea, et üldse starditud sain. Edasi läks ka suht jamasti – üritasin vist liiga palju nurka suruda ning kaotasin kiiruses. Erinevalt eelmisest sõidust hindasin märkide asukohta tuule suhtes valesti vaid allatuules ning hävisin seetõttu veidike vähem.
Lõppkokkuvõttes olin ikkagi enam-vähem omal kohal – 31sel kohal.
fotograaf: Johannes Kaju
surfikoht: Liepaja
