Peale surfilaagrit oli meil kaks päeva mil puhus. Neist esimesel otsustasin Vääna kasuks. Kohale jõudes rääkis Andres kuidas tuult pole ning kõik mööda liiva kõndides tagasi koju krüssavad. Otsustasin siiski veepeale minna oma 5,0 ning laenatud 98l freewavega. Üle väga pika aja sain jälle veivikaga sõita ja sellega lainest alla keerates oli ikka jumalik tunne. Lained olid mõnusad, kuid kahjuks oli tuult vähe ning ka mina sain tükk aega koju jalutada. Vahepeal proovisin ka lainelauda. Päris keeruline oli välja saada – füüsiliselt raske, kuid lainega kaldaletulek vääris seda. Mis sellest, et ei suutnud ennast korralikult laual püsti saada. Eestis on lainelauasõiduga tegelemine ikka väga raske võrreldes Hispaaniaga.
Teisel päeval puhus vist Eestis igal pool mujal kui Pirital. Ühel hetkel aga saabus ka sinna tuul (1,5h) ning kogu selle aja sõitsin formulaga Niine poolt sissepandud rada. Kiirust, nurka ja tervist polnud. Kui veel vihma ka sadama hakkas läksin ära kaldale.
Kolmandal päeval puhus, kuid otsustasin jalgratta kasuks lootes, et kehale aeroobset koormust andes kaob väsimus ära (pole veel surfilaagrist üle saanud). Pärast käisin Raekoja platsil petangi mängimas 😀