Täna lihtsalt ei olnud minu päev.
Alustuseks ei leidnud ma Piritalt masti üles. Olin juba loobunud surfama minekust, kuid jätsin kamad igaks juhuks auto katusele, et vähemalt surfari moodi välja näha. Peale mõningast ringisõitmist meenus, et mu isa sõitis ka kunagi purjelauaga, korra käis koguni Aegna maratonil. Niisiis – saingi endale 12 aastat vana 10%se masti. Kuna Väänas oli erinevatel andemtel vaikus, läksin Püünsisse.
Pärast ülikiiret rigamist ja teibiga kalipso kokkukleepimist võtsin suuna Aegnale. Kui hakkasin esimele jibele mõtlema, sain pihta kivile. Oh happy day… Õnneks leidsin uime üles, panin selle vastas-halsi jala-aasa ning hakkasin kodupoole libisema. Trapetsit taha ei sidunud vaid surusin ahtri niivõrd vette, et sain mingit kurssi hoida. Edasi pidin sõitma väga karvase uimega, aga kuna ma ei ole üle pika aja väikestega (85/5,0) korralikku päeva saanud, oli ikkagi väga mõnus. Ühel hetkel sai mul triibutamisest villand ning hakkasin fronte katsetama. Need tulevad iga korraga aina paremini välja. Sekka muidugi mõned ägedad erandid… näiteks need “esimene jalg aasast väljas” tüüpi.
Kamasid kokku pannes sain veelkord kinnitust, et täna ei ole minu päev. Nimelt lendas mul laud tuulega katuselt minema, lüües uimega tagaklaasi katki. Õnneks on mul toonklaas ning tänu sellele püsib klaas veel mingil moel ees.
Üldiselt jäin päevaga rahule, küll aga oleksin tahtnud näha müstilisi laineid, mis teatud tingimuste kokkulangedes pidavat Püünsisse tekkima.
fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: Püünsi
