Oi kui hea oli jälle üle pika aja täiesti arusaadavate lainesettidega sõita, ja päris mõnus oli ka Ristna-lagendikule lauspäikese kätte jõudmise tunne. Ma kobisin üsna kohe sooja päikese kätte magama ja Eiko hakkas oma laual jala-aasasid ringi sättima, et mõnusam veivata oleks. Läbi pool-une kuulsin veel tuttavat jala-aasade reguleerimisega kaasas käivat krõbinat… ja ärkasin umbes tunni pärast. Sai parem küll : )
Igasugu üllatusi jagus tänasesse päeva mõnusalt palju. Näiteks sellist asja, et prognoosi järgi täpselt õigel ajal kohale kihutav pilvemassiiv tuleb isegi rohkem kui läänest, aga tuul puhub endiselt edelast, ei ole ma vist kunagi varem näinud. Pilvede liikumise suund ehmatas korraks ära küll. Mõtlesime Eikoga tõsiselt, et saame aasta esimese korraliku dünamo. Aga ei – tuul jäigi edelast puhuma.
Sõitsime vist tiba alla 2 tunni ja lainetas päris mõnusalt. Ma nägin hüljest ka, kes alguses lihtsalt ujus ja uudistas – pea kõrgel veest väljas – ja siis surfas lainega kalda poole. Ikka on hea teada, et keegi on sinuga samal lainel ja teab mis on hea.
Ja meeldetuletuseks kõikidele teistele sõltlastele, kes te täna Ristnasse tulla ei saanud – need on need puud, mille vahelt te iga kord Ristnasse jõudes merd piilute. Näete, nad juba ootavad väga.
fotograaf: Eiko Roomet
