Jätsin kuidagi kaamera koju, aga Väänas, seal vasakul, päris Türisalu panga all, olid täna umbes sellised lained. Vesi on ka veel mõnna. Ja hea et vähemalt Tallinna kandi rahvas veel sõitmas käib – siin Tartus on vist jää juba peal? Küsida ja kedagi kaasa kutsuda ka õieti ei julge enam : )
surfikoht: [maui-map “Ali Baba”]
Käisime jälle Hiiumaal. Kuna laineid eriti ei olnud, siis pikast videost te seekord pääsete : ) Marudalt tahaks veel vette.
See videojupp on hea näide sellest, kui täpset ajastust on aerial off the lip-i tegemiseks vaja. Kui kasvõi napi poole meetri või meetriga mööda paned, ei tule midagi välja.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Uue lauaga kohanemine võtab mul nüüd veidike aega. Muidu, tundub, on kõik täpselt sama – ainukesed erinevused, mida tänase päeva põhjal tähele oskan panna, tulenevad sellest, et see Goya laud on mõõtude poolest igat pidi veidi pisem. Täna tuul muidugi jukerdas ka, aga vahel jäin täiesti OK lainetest üksnes seetõttu maha, et eeldasin, et saan need vabalt kätte. Ja paistab, et selle lauaga ei saa ma jalad aasades ühe koha peal seistes sette oodata. Aga veivata saab : ) Ah jaa, pisemaid uimesid peaks ka proovima.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Ristnas on endiselt maru soe ja mõnus. Tänu Alarile, Eikole ja Väiksele Krisile, kes külla tulid, sai jälle paras kamp kokku, ja kobisimegi vette. Nagu viimastele kordadele omane, olid tingimused uudsed ja õpetlikud. Lained meenutasid veidi [maui-map “Pozo Izguierdo” “Pozo Izguierdot”], tekkides vahel täiesti ootamatult. Selliste veidi teistlaadi päevade õige võti on, et tuleb lahti saada sisse harjunud mõtetest ja liigutustest, keskenduda ainult hetkele, tuulele, lainetele. Mõnus rahu saabus päris õhtul.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
fotograafid: Väike Kris, Alar, Taavi
Siin on tänane videojupp neile, kes oskavad näha 170 kraadise lainurk-objektiiviga filmitud pildi sisse ja aimavad, millise laengu saab selliseid hetki ise merel läbi elades. Lainurk muudab lained tänamatult pisikesteks, jättes videosse ka parima tahtmise korral üksnes pisku tegelikkusest. Kujutan ette, et näiteks telekast tennisemängu või mõnda muud maisemat asja vaadates ning sellesse süvenedes, tunnevad paljud, justkui oleksid nad ise platsil, tehes mõttes olulisi lööke kaasa. Surfivideode vaatamine paneb mõtted tööle ja lihased kaasa elama üksnes vähestel. Jah, just nendele see lugu ongi…
Lained olid täna naljakalt jõulised ja vahel sai ka pisikeste rongidega päris mitu peatuse-vahet vee all kaasa sõita : ) Peamiselt proovisime Krisiga sama laine peal veivata, mis polnud sugugi lihtne – ilusaid pikki liine oli tõeliselt harva ja ehki hommikul kaldalt vaadates jäi neid vahel silma, siis tänase kolme merel oldud tunni jooksul ma neid ei leidnudki : ) Eks proovime teinekord jälle.
PS! Midagi ei ole siin kiiremaks ega aeglasemaks keeratud. Kõik, ka see lõpu eel olev veestart, toimub täpselt nagu elus. Päev läbi 3.3 m2 purje ja 85 liitrise lauaga.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Tänane videolõik kirjeldab lahti, miks mulle ei meeldi hüpata. Hüpata on mõnus, maanduda mitte eriti : ))
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Maandusin täna oma esimese enam-vähem ilusa aerial off the lip‘i. Päris hea tunne on nüüd. Vaadake ilmaprognoose… homme tuleb ilus päev.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Käisime korraks Ristnas. Ega teab mis palju videomaterjali ei tekkinudki – üksnes see ülistuslugu Ristna kividele. Ja muide, kusagil Hiiumaa lähistel läks üleeile ümber Namiibiast pärit apelsini- ja sidrunilaev, aga uudised seda oktoobrikuu vaieldamatut suursündmust miskipärast ei kajasta.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Tahtmine lainet sõita oli nii suur, et käisime sel nädalal koguni kahel korral Ristnas, ehkki laine oli pisike ja tuul veidi liiga läänest. Neljapäeval, kui teised nelja-pooleste ja koguni viieste purjedega sõitsid, oskasin ma sellise triki teha, et jätsin oma õige purje koju ja sõitsin 3,6 ruudusega – mis, nagu õnneks selgus, oligi täpselt hea : ) Lihtsalt, nii pisikeste arvude ja komakohtadega arvutamine ei kõla veel mõistuspäraselt. Tundub, et tänu nendele udupeentele ja kergetele Banzai purjedele hakkas mu lainesõit lõpuks ometi arenema. Uus ja huvitav tunne on – lainel olles purje justkui käes ei olegi. Midagi sellist, aga ilmselt kordi võimsamalt, tunnevad vast lainelaudurid.
Väänas, Teamvosa B-liiga lainesõiduvõistluse päeval, oli väljaspool võistlusala lainet rohkem ja sõita juba täitsa superluks. Kahju, et sealt videomaterjali ei tekkinud.
Ärge siis videot vaadates merehaigeks jääge… See pidev peaga vehkimine ei ole tegelikult üldse vajalik, aga marudalt tahaks ju kividest mööda sõita, mis alati ei õnnestu, ja samal ajal lainetele pihta saada, mis ka kaugeltki alati ei õnnestu : ))
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
fotograafid: Jaanus Ree, Ain Härmson
Mäletan, kuidas väiksena meeldis mulle lainetes ujumas käia. See mälestus on sedavõrd tore, et suurest nostalgiast tegin seda ka viimasel kolmel päeval Eestimaa kahes tuntumas veivispotis.
Päev nr.1: Alustasin lohevõistluse pildistamisega. Lausa kurb oli vaadata, kuidas samal ajal mu puri Kadri juhtimisel mööda merd ringi sõitis ning kuidas Erno ja Penny ikka väga väga kõrgele hüppasid ning õhus keerlesid. Müstika! Kuid Jaanilaupäeva kogemuse põhjal ootasin rahulikult õhtut, et laine ilusaks läheks – tookord väsitasin end hommikul tsopis ära ning õhtul tulid kohutavalt ilusad lained. Tegelikkuses keeras õhtul tuule võrldemisi maapeale ning lisaks sellele oli meri võrdlemisi vahune, mis tähendab, et väljasaamine oli keeruline ning lained kukkusid võrdlemisi kiirelt kokku. Ilusad lained eksisteerisid vaid peas ja teiste juttudes “kui super päev ikkagi oli.” Peale mõningast rullis ujumist otsustasin end säästa ning teha panused järgmisele päevale.
Päev nr. 2: Praamid ei käi, Erno ja Penny eelistavad merele mineku asemel seda läpaka ekraanilt vaadata (PWA finaalid), lohetajad ja Vaarak üritavad tuule najal püsti seista, Kadri räägib ainult seenele- ja kojuminekust, Arbo otsib nurgataguseid “magusaid” sõidukohti, Jack korjab kuskil metsavahel puravikke, Taavi naudib sõjaväelahes võimast looduspilti. Ilmselgelt polnud mul ammugi merele asja 🙂
Lõpuks Arbo leidiski mingi sobiva ranna ning peatselt läks osa seltskonnast seal merele. Kuna pilt oli kahtlane, otsustasin algul pilte teha. Polnudki midagi toredat pildistada, suht jube nägi see sõit seal välja. Veidi aja pärast tuli Kris kaldale ning võttis mu mõttevälgatuse – Ristnasse “ujuma” minna – väga soojalt vastu. Peale seda, kui olime kõikidele vastutulevatele autodele seletanud, kuhu ja miks me läheme, panin objekiivi statiivile ning lootsin, et Kris saab merele välja. Esimene katse luhtus – Kris kandus mõnesaja meetri kaugusele allatuult. Läksin appi kamasid tassima – tuule tugevuse tõttu oli üksi seda võrdlemisi keeruline teha. Proovisin vahepeal ainult purjega lennata 🙂 Teine katse tal õnnestus, kuid suurt lainet ta ei leidnud. Kolmandal korral Kris küll jõudis suurte laineteni, aga üks umbes nii 4-5 meetrine koll jäi siiski teele ette, ja umbes viis kohutavat pesumasinat lükkasid ta kaldale ära : (
Jõudiski kätte minu kord. Teadsin, et ei saa hakkama, aga Ristnasse sai ju ometi sõidetud ning olin kindel, et kahetsen hiljem, kui isegi proovima ei lähe. Hakkasin vaikselt laulma Paha Polly “Naerame” viisi, et end rahustada. Esimese otsaga sain kuidagi merele – milline kergendus. Tagasitulles vaatasin endale ühe kolli välja ning tegin kaks liigutust, mis vast meenutasid veivamist. Kohutav kiirus oli sees, samuti hirm kukkuda. Sõitsin lainega koos kuni “nukani” välja. Kohutavalt äge! Hingasin kergendatult ning mõtlesin endamisi, et ei olnudki ju kõige hullem 🙂 Järgmised, umbes nii kõik korrad, tulin pesumasinaga kaldale… Ju vast oleks pidanud kolm korda üle õla sülitama neid mõtteid mõlgutades 😛 Igal juhul jäin rahule – tegin mis suutsin, kuni kätes ja jalgades olid vaheldumisi krambid.
Päev nr. 3: Hommikune prognoos. Uni veel silmas ja sääremarjad ei funktsioneeri, aga ikkagi olin kell 9:00 Väänas. Laine oli vähe tagasihoidlikum kui Ristnas, aga sõita oli jällegi meeldivam 🙂 Paar suurt lainet, üks kõrgem bäki katse. Siis hakkas tuul kukkuma ja otsustasin kaldale minna. Teepeal tuli aga üks väga mõnusa suuruse ja kujuga laine… hakkasin seda sõitma, ja oli nii hea, et hoolimata sellest, et ees ootas niguinii kerge tagasijalutamine, sõitsin lainega kaasa, kuni olin järsku “paremal pool” rannas. Proovisin sealt veel paar korda välja sõita, kuid tuule puudumise tõttu lõpetasin pesumasinas. Lõpuks jalutasin ikkagi “koju.” Teepeal nägin naist, kes käis niisama lainetes hüppamas ning lainetega kaasa ujumas. Tal oli lõbus 🙂 Tekkis küsimus, kas on võimalik endale kamadega rullis akrobaatika tegemine samuti meeldivaks mõtelda? :p
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
