… on kahtlemata uimed. Kuid uimede alt paistab nõrk lootus, et varem või hiljem tulevad ka laineid. Ja uskuge mind, selleks puhuks on Quatrol ja Goya’l kõik vajalik olemas. Kui inglise keelest otse tõlkida, siis võiks kirjutada nii, et võta oma lainesõiduoskused ja vii need teisele korrusele : ))
Rohkem pilte ühest Quatro uuest aerulauast (SUP) on meie FB lehel.
Kui nüüd näete merel sellist purje, siis teate kust neid saab : )
Ja igasugu häid MFC jubinaid on ka. OK pikkusega trapetsiotsasid, eriti mugavaid jala-aasasid jne.
Selline 84 liitrine ahjusoe laud otsib head peremeest / perenaist. Täpsemad andmed on Goya lehel.
Aeg-ajalt puhub siin millegipärast tuul teiselt poolt ja siis kolivad kõik Cape Townist 60 km lõuna poole Whitsandi, et nautida puhangulise maatuulega veivamist. Jaan võlus fotokast eriti mõnusad pildid välja.
surfikoht: [maui-map “Whitsand”]
fotograaf: Jaan Raivet
Quatro Quad LS – 84 liitrine lainesõidulaud, 2013 aasta mudel. Hind 1400 EUR-i.
Rohkem pilte ning juttu on siin ja Quatro lehel.
Nüüd on Goya/Quatro fännidel ka oma poomi- ja mastijalabränd – 211 components. Nimi on tuletatud Francisco Goya purjenumbrist A-211, poomid on 26 mm diameetriga, piltide järgi tundub kõik täpselt nii nagu olema peab. Marcilio, Levi, Francisco, Keith ja teised on kõik rahul, ole sina ka : )
Loe lähemalt: 211components.com
pildid: 211 components
Jalgrattaga olen nüüdseks sõitnud juba mitu hooaega, sel aastal küll eriti mitteaktiivselt. Seetõttu otsustasin, et pean minema võistlema, et ehk nii tekib motivatsioon maantekas korda teha ning veidikenegi tegeleda mõne muu spordialaga peale purjelaua.
Esialgne otsus – minna maanteerattaga – tundus liiga igav ja tavaline, seetõttu võtsin pähe mõtte minna tõukekaga. Kata ja Kristo olid nõus kohe liituma, kuid mingil hetkel jõudsime järeldusele, et ka tõukerattad on siiski liiga tavalised. Asjade arenedes mõtlesime teha paadist jalgratta. Idee oli väga äge, kuid reaalsuses, nähes kui suurest ja raskest paadist jutt käib, mõtlesime raskete südametega ümber. Viimaseks ideeks jäi kolmene tandem, mille keskel on kott-tool tšillimiseks. Mõeldud-tehtud! Laenasime kaks kruiserit ning Alu Metallis lõigati ja keevitati sinna vahele raam. Tulemus sai palju ägedam kui esialgu ootasime. Esimese test-sõidu ajal kukkus küll roolisüsteem kokku, aga ei midagi parandamatut.
Paar päeva hiljem tõstsime oma kulguri kärule ning sõitsime Tartusse, et õhtul veidi grillida ning maratoniks ette valmistuda. Peale vaimu ettevalmistamise me midagi teha ei jõudnud. Õnneks saime teada mis kell start on ja kustkohast. Magama saime kell neli ja hommikul magasime muidugi sisse. Viimasel hetkel pumpasime oma karusellil kummid täis ja lisasime roostes ketile natuke õli. Isegi imestan, kuid jõudsime õigeks ajaks otse starti. Hommikusöögi sõime sealsamas stardikoridoris, kuulates teiste rallile tulnud surfarite nimesid ning mõteldes, kui paljudel nendest on tegelikult jalad raseeritud.
Sõit algas. Esimene takistus oli Riia mägi. Meie ettevalmistus oli nii hea, et arvasime, et sealt peab alla sõitma. Tegelikkuses sõitsime aga üles. Vändata ei jaksanud ning hüppasime maha ning hakkasime lükkama. See ei mõjunud jalgadele hästi. Kui ratta-kilomeetreid olime jõudnud juba varem koguda (kõva 40 km rahulikus tempos mööda Harjumaad), siis jooksutrenn jättis soovida 😛 Aga õnneks jätkus mõneks ajaks rada ainult allamäge. Olime peagi viimased ning meid jälitas „laibabuss“, mis katkestajaid peale korjas.
Sõidu jooksul leidsime uusi sõpru. Üks tüüp, kes oli tulnud niisama starti vaatama, otsustas jooksvalt meiega kogu tee kaasa sõita, jagades sealjuurs oma teadmisi rajast. Temalt saime ka teada, et Riia mäest ei tulegi alla sõita : ( Lisaks olid veel üks ema ja tütar, kes 80% distantsist meie tuules sõitsid. Eriti tore tollest mehest, kes starti vaatama tuli, oli see, et ta aitas seda tütart mäest üles lükata.
Esimese vahetuse tegime 15ndal kilomeetril – mina Kata vastu. Keskel istuda oli superluks. Vaatad taevast ning võtad päikest. Kõik see sai minu jaoks läbi 27ndal kilomeetril esimeses toidupunktis. Tagasi ratta selga istumine ei olnud kerge, vaikselt hakkasid tekkima krambid. Sõin võimalikult palju soolast ning jõin, et olukorda leevendada. Mingil hetkel sain jalad uuesti soojaks ja sõit jätkus mõnusamalt. Eriti olgu tervitatud vanem naisterahvas, kes meid rabarberitega kostitas. Ta jooksis kaasa ning andis enda ämbrist peotäite haaval rabarbereid aina juurde – huvitav vaatepilt oli. Veel pean ära mainima, et sõin järjest ära toidupunktist saadud 5 soolatud kurki, kuna üldiselt ma neid ei armasta. 10 km enne finišit läks raskeks. Tuul oli vastu ja energia otsas. Korra arvasin koguni allamäge sõites, et võtame mingit rasket tõusu.
1 km enne finišit tuli ilma karkudeta, ent endiselt kruvidega Taavi ja vahetas mind välja, ning mina läksin longboard‘i peale, mis oli rihmaga järgi tõmmatud. Jalad olid all nagu pakud. Finišeerides tegime esimese otsa mäki drive in’i jäätisekokteilide järgi.
Kuna selgus, et jõudu oli natuke veel üle, läksime pärast Rahingele veik’i sõitma. Siinkohal märgin, et mina sõitsin sisuliselt esimest korda elus, ning Taavi oli peale mitut kuud karkudega keksimist esimest korda veepeal : )
fotograaf: Vahur Post
surfkoht: [maui-map “Ristna”]
fotograaf: Jaanus Ree
Ristnas on endiselt maru soe ja mõnus. Tänu Alarile, Eikole ja Väiksele Krisile, kes külla tulid, sai jälle paras kamp kokku, ja kobisimegi vette. Nagu viimastele kordadele omane, olid tingimused uudsed ja õpetlikud. Lained meenutasid veidi [maui-map “Pozo Izguierdo” “Pozo Izguierdot”], tekkides vahel täiesti ootamatult. Selliste veidi teistlaadi päevade õige võti on, et tuleb lahti saada sisse harjunud mõtetest ja liigutustest, keskenduda ainult hetkele, tuulele, lainetele. Mõnus rahu saabus päris õhtul.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
fotograafid: Väike Kris, Alar, Taavi
