Veloga kõnniteel sõitmine on enestapp. Isegi siis kui teed nimetatakse jalgrattateeks.
Tänast maanteerattatrenni alustasin just “jalgrattateel”. Ei jõudnud suuremat hoogu arendadagi, kui ühest hoovist sõitis väga järsult välja helesinine Nissan. Sain meeldiva liu üle viimase kapoti. Peale esijooksu oli kõik ok. Käisime autojuhiga rattahoolduses ning „mõlgid“ tõmmati välja. Edasi suundusin Pirita Selveri taga olevale jalgrattateele. (3 h 10 min ja 72 km, keskmine pulss 131). Lisaks maastikurattaga rahulikus tempos tööle ja koju (40 min ja 10,7 km, keskmine pulss 121).
Õhtul käisime koos Hardcore ja Reginaga Glehnis suusatamas. Kuna ma ei ole üle aasta suusatanud, läks pulss tempo hoidmisel väga kiirelt piiraja lähedusse. Peale 40ndat minutit hakkas olukord normaliseeruma ja pulsisagedus langes aeroobsesse tsooni. Kokku: 1 tund, 13 km, keskmine pulss 155.
