Talvel võtsin endale eesmärgiks osaleda vähemalt ühel triatlonil ja nii ma jooksingi, ujusin ja sõitsin päris palju rattaga. Suve tulekul ununes aga see kõik… ja panin kogu energia purjelauale. Kuid nädal tagasi kutsus sõber mind Kose triatlonile. Juba samal päeval alustasin sörkjooksuga ning panin treeningkava enam-vähem paika. Vahepealse pingutuse Aegna maratoni näol jätsin samuti treeningkavasse.
Kui juba siis juba… Kuna tuult formulale polnud (ei olnud eriti lootuski, et tuleb) ja kuna hr. Käosaar laenas lahkelt mulle SUP lauda, võtsin ette väikese matka. Stardis ma veel ei teadnud kas lähen pikale (24km) või lühikesele (ca 7km) distantsile. Pidime kaassõitjatega (Erno, Kivistik, Timo, Himma) selle Kuuli muna juures otsustama. Kuni Kuuli munani läks üritus libedalt. Möödusime kõigist purjelauduritest ja enamikest katamaraanidest. Vahepunktis oli seis järgmine: 3 soovisid pikka distantsi, üks kahtles ning üks õnnelik (see on muidugi tagantjärele tarkus) keeras otsa ringi. Kuna mina soovisin triatloni peale mõteldes füüsilist koormust saada, tahtsin väga Aegnani sõita. Aga enne kui suu lahti jõudsin teha olid Timo (kes oli muidu sunnitud katkise aeru tõttu laual istudes sõudma), Erno ja Kivistik “Premium” nimelise jahi slepis, jõid siidrit ja kulgesid Aegna poole. Peale ca 5 minutilist lõbusõitu panime omapäi edasi. Sõudsime päris pika maa maha ning õnneks oli jaht nõus meid uuesti pukseerima. Seekord tegime pikema otsa koos jägeri ja ploomidega. Aegna all oleva märgi võtsime siiski aerude abil, kuigi oli tahtmine ka märgivõtt koos jahiga sooritada. Tagasiteel leppisime kokku, et Kuuli munast kaldani tuleb spurt. Erno ja Kivistik panid ees minema. Algul suutsin nendega sama tempot arendada, kuid mingist hetkest loobusin, kuna tundus, et stardis kaotatud meetreid on pea võimatu tagasi võita. Lasin rahulikus tempos randa ja lauda puudutasin kuuendana.
Järgnevad paar tundi sõudsin veel kaldal inertsist edasi 🙂
Tore oli see, et formulistidele läks lühikese distantsi esimene koht ja üldarvestuse neljas, viies ja kuues koht. Kahjuks sel aastal mitte formula varustusega. Tore oli veel kaasa elada finiseerijatele, kes olid teinud ühe oma elu pikima ja karmima surfipäeva Tallinna lahel. On tore, et meil on selline pikkade traditsioonidega surfiüritus. Kahju aga, et igal aastal võtab sellest osa aina vähem inimesi.
fotograaf: Rait Randmäe
surfikoht: Pirita
