Hommikul ärgates olin valmis juba triatloni-plaani maha matma, kuna üle pika aja puhus korralik tuul. Peale pikka kaalumist otsustasin, et lähen ja teen esmalt kiirelt lühikese distantsi läbi ning tõttan siis kohe edasi surfama.
Start anti külmas jõevees asuva kahe poi vahelt. Formula startidest teadsin, kui oluline on stardikoht, ning hõivasin kiirelt omaarust parima koha. Veel enne kui kõik vette jõudsid, hakati kohtuniku peale karjuma, et too kiiresti stardi annaks. Ilma kalipsodeta tüübid tegid eriti kõva kisa.
Start läks mul hästi ja kõva 30-50 meetrit ujusin enneolematult kiiresti. Kuid siis, tänu külmalt (isegi jääkülmalt) spurdile, jooksis kops kokku, kõhtu tulid mingid gaasid, ning kroolida enam ei suutnud. Edasi ujusin sihikindlalt konna. Nii kuni poini, milleks oli muideks roosa naerupall, ja sealt edasi jälle natuke krooli, kuigi see ajas pulsi veel rohkem lakke kui varem. Kõige hullem oli, et tänu külmale veele ei suutnud ma isegi konna õige tehnikaga ujuda. Ujusin pea veepeal varianti. Peale kuut minutit ja 43 sekundit (300 meetrit) sõna otses mõttes roomasin jõest välja, kuna kallas oli libe ning kohe ei suutnud end püsti ajada. Rataste poole joostes käis pilt ikka korralikult ringi.
Ratta peale sain kiirelt. Suur tänu Andres Barabanovile, kes jagas mulle õpetussõnu kuidas vahetusalas käituda. Rattasõitu alustasin koos ühe maanteeratturiga, kes oli samuti esimest korda triatlonil. Esimesel pöördel suutis ta tänu ideaalsele pöördele eest minema panna. Kusagil poolel teel sain kopsud normaalselt tööle ja gaasid ka kõhust välja ning olemine läks väga palju paremaks. Järgnes 20 minutit ja 16 sekundit kestev jalgrattasõit (10km), mille käigus võtsin tulbisti kohti. Eelkõige tänu süsinik-kahvliga rattale : ) Ja meenus paroodiaklipp “Team Mahe” lehelt. Vahepeal tegi asi isegi niivõrd nalja, et küsisin ühelt, kes parajasti minust möödus, et kas tal on karbon raam? Ta mõtles veidi, vaatas mind imelikult ning ütles kurvalt et ei ole.
Vahetusalasse jõudes ei huvitanud mind ideaalseks sõlmimiseks valmis pandud tossupaelad absoluutselt. Viskasin need lihtsalt tossudesse ning panin ajama. Jooksus kartsin rohkem kohti ära anda, kui tegelikult juhtus. Ja jooksurajal tulid vahepeal eesolijad vastu. Neist üks (too jalgrattur) viskas käega isegi patsu ning naeris mu üle veel rohkem kui see naerupall, mis oli jõkke istutatud. Sel hetkel ei olnud meie vahe pikk ning lootsin ta veel kinni püüda. See jäi vaid lootuseks, sest mu tempo muutus tasapidi aeglasemaks. Finišisirgel jooksis üks väike umbes 14-15 aastane poiss minust mööda ja ergutates, et: “pane tempot juurde, üks tuleb veel tagant.” Hetke mõtlesin, ning seejärel alustasin spurti. Otseloomulikult oli viimasel kümnel meetril 90 kraadine tõus. 2 km jooksudistantsi läbimise aeg oli 10:32.
Kogu distantsi läbisin 37,5 minutiga. Ning 26st “harrastajast” sain 15nda koha. Kokkuvõtvalt on triatlon lahe asi ning kordan üritust kindlasti veel. Järgmisel korral olen muidugi nii mõnetigi targem. Näiteks tean, et kuna ujumine on mu kõige nõrgem ala, siis ei tasu seal mootoripöördeid põhja lasta. Eriti veel külmas jões ja ilma eelneva soojendusta. Tulemusi näeb siit.
Õhtul sõitsin Topusse lootes seal sõita saada, kuid sel päeval sain tünga. järgmisel päeval sain 4,5 ja 85sega triibutada, kuid keha oli parajalt läbi ning midagi huvitavat ei suutnud sellest päevast välja pigistada.
