maui.ee

Oi kui hea oli jälle üle pika aja täiesti arusaadavate lainesettidega sõita, ja päris mõnus oli ka Ristna-lagendikule lauspäikese kätte jõudmise tunne. Ma kobisin üsna kohe sooja päikese kätte magama ja Eiko hakkas oma laual jala-aasasid ringi sättima, et mõnusam veivata oleks. Läbi pool-une kuulsin veel tuttavat jala-aasade reguleerimisega kaasas käivat krõbinat… ja ärkasin umbes tunni pärast. Sai parem küll : )

Igasugu üllatusi jagus tänasesse päeva mõnusalt palju. Näiteks sellist asja, et prognoosi järgi täpselt õigel ajal kohale kihutav pilvemassiiv tuleb isegi rohkem kui läänest, aga tuul puhub endiselt edelast, ei ole ma vist kunagi varem näinud. Pilvede liikumise suund ehmatas korraks ära küll. Mõtlesime Eikoga tõsiselt, et saame aasta esimese korraliku dünamo. Aga ei – tuul jäigi edelast puhuma.

Sõitsime vist tiba alla 2 tunni ja lainetas päris mõnusalt. Ma nägin hüljest ka, kes alguses lihtsalt ujus ja uudistas – pea kõrgel veest väljas – ja siis surfas lainega kalda poole. Ikka on hea teada, et keegi on sinuga samal lainel ja teab mis on hea.

Ja meeldetuletuseks kõikidele teistele sõltlastele, kes te täna Ristnasse tulla ei saanud – need on need puud, mille vahelt te iga kord Ristnasse jõudes merd piilute. Näete, nad juba ootavad väga.

fotograaf: Eiko Roomet

Hommikul, kui Teamvõsa peakorteri aknast välja piilusin, sadas lund ja sooja oli tervelt 2 kraadi. Päike kruttis õnneks meeleolu ja temperatuuri kiiresti üles ja selle aasta esimene surfipäev läkski käima. Hea oli see, et talve jooksul ei ole miskit ära ununenud, aga no ega midagi juurde ka ei ole õppinud. Ja miks peakski – tervelt pool aastat ei saanud vette – sihuke talv oli : )

Sõitsime enamasti kõik 4,7 ruudustega ja vahepeal isegi lainetas. Ilus algus.

Ah jaa, sellise jahedamapoolse ilmaga kestsid kaamera patareid vaid 15 minutit. Pildile jäi veidike mõnusat üle vee sahistamist.

surfikoht: [maui-map “Vääna-Jõesuu”]

Käisime korraks Austrias lumelauatamas ja ehki video- ja pildimaterjali kogumine ei olnud eesmärk, panime kokku kaks erinevate telefonide ja fotokatega filmitud klippi. Kes on käinud leiavad ehk tuttavaid paiku. Ja hoidke toolist kinni, ärge merehaigeks jääge : ))

surfikoht: [maui-map “Sankt Anton”]

Hooaja ainukese lainesõiduvõistluse pidasime seekord päris naljaka ilmaga. Tuult õieti ei olnud, õnneks veidike ikka lainetas. Kuna päevad on juba lühikesed, läksime tavapärase mees-mehe vastu võistluse asemel 12-kesi korraga vette ja Kris, Liis ja Kadri kribisid siis poole tunni jooksul oma hinnetelehtedele üles kõik meie tähelepänuväärsemad teod. Vaat selline võistlusformaat mulle meeldib – ei mingit pabistamist, lihtsalt sõida ja tunne rõõmu. Aga jah, minu eriti radikaalse lainesõiduvarustuse jaoks oli tuult nii napilt, et hüpata ma ei saanudki. Seda enam oli mul aega jälgida mida teised teevad ja kuidas neil läheb. Põhitähelepanu oli igal juhul hüppamisel. Ma leidsin aga lausa kolm ilusat lainet, millest kahega sain üsna kaldale välja sõita. Kohtunikud hindasidki üksmeelselt mu lainesõitu kõige paremaks. Päris mõnus tunne : )) Selliseid “kõik korraga vees”-formaadis võistlusi võiks tihedamini olla.

Kokkuvõtvat paremusjärjestust ja teisi Jaanus Ree tehtud pilte vaata purjelaualiidu lehelt.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Ristna”]

Käisime Penny’ga Ristnas. Vesi küll juba näpistab veidike, kuid väga hull veel ei ole. Päike tuli ka välja ja mõned lainesõidud said päris meeldejäävad. Sõitsime 5,3stega ja tegime sellised spinnakeri-trimmid. Väga mõnus oli. Aga kuna keegi filmida ei viitsinud, siis otsisin tänase päeva näitlikustamiseks võimalikult sarnase video, mille heli võite küll palun heaga vaikseks keerata ja panna taustaks mängima hoopis Elleri Kodumaise viisi. Siis ongi täpselt nagu meie tänane päev.

Pühapäevase Ristna kohta on päevikutesse juba nii palju ilusaid aga ka valusaid lugusid kirjutatud, et tunnen, et mul ei ole seekord suurt midagi lisada. Aga kirjutan ikka, et saaksin selle pildi mälestustesse tugevamini paika ja ühtlasi ka fotograaf-Urmase väärt ettevõtmist tunnustada.

Ei olnud just kõige lebom päev, aga see-eest väga õpetlik, ja meri oli ilusat valget värvi. Selle kohta üteldakse vist, et jänes oli peal, ah? Ristna jõgi voolas eriti kiiresti ja ühes kohas, üsna seal minu telliskiviputka juures, kust algab vaikne metsarada, mida mööda tavaliselt lagendikule tagasi kõmpisin, tekkis seisulaine, mille peal oleks vist lainelauaga ka sõita saanud.

Kui pauerit ja õnne on, siis saab nendest vahustest lainetest üle küll. Powerit on, õnne on.

fotograaf: Urmas Niine
surfikoht: [maui-map “Ristna”]

Pärast laupäevaõhtust Chalice kontserti ning pool ööd kestnud “tuule nõidumist”, jõudsime ikkagi kella kümneks Ristnasse. Tuul ilmselgelt puhus, kuid ei osanud aru saada mis purjele. Lähtusin prognoosist ning rigasin endale 3,5m2, aga kui nägin, kuidas ainus sõitja peale minu ning Rene 4,2’ga välja ei saanud, ära vajus ning jalutades mööda kallast tagasi krüssas, vahetasin purje 4,2 vastu. Tuule puudujäägi üle kindlasti kurta ei saanud : )

Esimese hüppe keerasin kohe üle võlli ja kukkusin vöör ees alla, ehk siis tegin back loop‘i katse. Kogemata küll, aga siiski esimest korda proovisin back loopi :D:D:D  ja tuju läks kohe nii heaks, et järgmisest lainest hüppasin frondi. Pean tunnistama, et sedagi kogemata. Veidike olukorra üle järele mõtelnuna, jõudsin järeldusele, et ei ole hea, kui sihukesed asjad kogemata kipuvad juhtuma. Vahetasin purje uuesti 3,5’se vastu välja.

Tegin veel mitu triipu merele ja tagasi, ja seekord tegin juba tahtlikult back‘i katseid. Tuule tõstis nii kõvaks ja laine nii suureks, et 85/3,5’ga sõitmiseks jäi mul oskustest puudu. Sain veel ehedas pesumasinas korraliku ujumistrenni ning läksin siis kaldale ning sisustasin aega fotoreportaaži tegemisega. Algul 35mm  analoog-kaameraga (homme selgub, kas midagi välja ka tuli, igaljuhul lahe kogemus). pärast pildistasin digikaga, olles ise vees otse sündmuste keerises. Oli super tripp Hiiumaale ja ilm oli ka super. Isegi kui sõita ei mõista, oli lahe kaldalt vaadata.

Hetkel siis üksnes digiga tehtud pildid. Katsun lähipäevil muud fotod ka ära ilmutada.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Ristna”]

Kuna pühapäevane prognoos oli suhteliselt hirmuäratav, tulime päev varem kohale, et oskusi lihvida. Kui olime juba mitu tundi tuult oodanud, otsustas Rene 6sega merele minna. Esimese triibu järel tuli ta kaldale ning rigas kokku 4,5 :D, mina rigasin vahepeal aga 4,2. Sõita jõudsime umbes pool tundi ja siis hakkas tuul keerutama ja pagitama. Lõpuks keeras koguni offshoreks ja vaikis kalda all päris ära. Hea oli see, et vesi oli soojem kui õhk ning seetõttu harjutasin avaveekogus ujumist. Triatloni juures tuleb see vast kasuks. Tõsi küll – ujusin koos kamadega 😀  Kui olime lõpetanud, siis tõstis jälle tuult, aga suund ei olnud enam nii hea. Loodan, et homme saame vägeva sõidupäeva.

Täna lihtsalt ei olnud minu päev.

Alustuseks ei leidnud ma Piritalt masti üles. Olin juba loobunud surfama minekust, kuid jätsin kamad igaks juhuks auto katusele, et vähemalt surfari moodi välja näha. Peale mõningast ringisõitmist meenus, et mu isa sõitis ka kunagi purjelauaga, korra käis koguni Aegna maratonil. Niisiis – saingi endale 12 aastat vana 10%se masti. Kuna Väänas oli erinevatel andemtel vaikus, läksin Püünsisse.

Pärast ülikiiret rigamist ja teibiga kalipso kokkukleepimist võtsin suuna Aegnale. Kui hakkasin esimele jibele mõtlema, sain pihta kivile. Oh happy day… Õnneks leidsin uime üles, panin selle vastas-halsi jala-aasa ning hakkasin kodupoole libisema. Trapetsit taha ei sidunud vaid surusin ahtri niivõrd vette, et sain mingit kurssi hoida. Edasi pidin sõitma väga karvase uimega, aga kuna ma ei ole üle pika aja väikestega (85/5,0)  korralikku päeva saanud, oli ikkagi väga mõnus. Ühel hetkel sai mul triibutamisest villand ning hakkasin fronte katsetama. Need tulevad iga korraga aina paremini välja. Sekka muidugi mõned ägedad erandid… näiteks need “esimene jalg aasast väljas” tüüpi.

Kamasid kokku pannes sain veelkord kinnitust, et täna ei ole minu päev. Nimelt lendas mul laud tuulega katuselt minema, lüües uimega tagaklaasi katki. Õnneks on mul toonklaas ning tänu sellele püsib klaas veel mingil moel ees.

Üldiselt jäin päevaga rahule, küll aga oleksin tahtnud näha müstilisi laineid, mis teatud tingimuste kokkulangedes pidavat Püünsisse tekkima.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Püünsi”]

Kuna olen viimasel paaril Hiiumaa-tripil praamist maha jäänud, olin seekord Rohukülas kohal tund aega varem ja bronniga.

Sinnasõit laabus tõrgeteta, ning samamoodi võib ütelda ka peaaegu kõikide esimese päeva sõitude kohta. Päris mitmes sõidus olin pika vahega esimene. Enne viimast sõitu kukkus aga tuul alla kolme meetri ning formulaga enam glissi ei saanud. Finišijoone ületasin ühena viimastest. Järgnes ütlemata mõnus aftekas mis viis mõtted kiiresti ja kaugele tuule puudumise tõttu mastiga koju sõudmise mälestusest.

Teise päeva hommikul oli veel tuulelootust, mistõttu valisin suure svertlaua asemele siiski formula. Veepeal pidin aga tunnistama, et sain tünga. Ainuke võiduvõimalus oleks olnud siis, kui ka svertlaudur/formulist Keskküla ühe tünga oleks saanud. Seetõttu pumpasin kõigest hingest glissi, jätmaks kaldalolijatele mulje, et tegelikult puhub. Keskküla küll ootas viimase minutini, kuid otsustas siiski windglideri kasuks. Seetõttu oli liidrikoha kaotamine ilmselge. Edasi kulges mu päev lauldes: “What do you do with a drunken sailor, Earl-eye in the morning”. Viimases sõidus viskasin tervislikel põhjustel rätiku ringi ning läksin kaldale.

Üldkokkuvõttes saavutasin ikkagi kolmanda koha. Raivole ja Aivarile tegin ära 😀