Jälle 2 järjestikust päeva paradiisis – Ristnas. Esmaspäeval puhus korralikult edelast, ja laineliinid ulatusid maailma serva taha. Võistluse päeval tulid ilusad lained settidena, mida pidi päris hoolega passima. Mõned liinid olid ülipuhtad ja -pikad, sõitsime 4,7 m2 purjedega.
Algus oli väga paljutõotav, aga siis keeras tuule kagusse, millega EMHI tegelikult ka ähvardas, ja lisaks vaikis ära ka. Veel napp tund aega ja oleksime double-elimination’i ära jõudnud sõita. Nüüd jäid miinusringis õige mitu põnevat sõitu pidamata ja plussringi finaal (Penny ja mina) samuti, millest oli veidike kahju. Pennyt ma küll nagunii võitnud ei oleks, kuid võimalus eesti meistrikatel kolmanda koha peale sõita lipsas täiesti teenimatult käest : )
Võistluse katkestamise otsus oli väga õige. Üksnes single elimination, mille finaali üritasime pärast sooja suppi ja pikka passimist siiski ära sõita, ei oleks pooltki nii huvitav, kuna jätab liiga palju juhuse hooleks. Ilmselt oleksid paljud väljalangenud olnud suht pettunud.
PWA eeskujul hindasid kohtunikud kahte parimat lainet ja kahte parimat hüpet, heat’i kestus oli 8 minutit. Risnas on aga 8 minutit selgelt liiga lühike aeg – näiteks minu ja Erno heat‘is, kus lained olid tõeliselt ilusad ja õigeid laineid selle võrra lihtsam valida, jõudsime teha välja minnes 1 hüppe, siis kaks pikka lainesõitu, ja oligi aeg otsas.
Eesti Meistrivõislus lainesõidus on endiselt popp, meelitab isegi sellise jahedamapoolse ilmaga ligi väga toreda ja armsa seltskonna, ja selle eest väärivad aplausi kõik korraldajad, kohtunikud, kaasaelajad, sponsorid ja muidugi osavõtjad. Ah jaa, medaleid ei saanud seekord küll keegi, aga auhind parima lainesõidu eest – kast õlut – anti mulle. Kas see on nagu rändkarikas, eks? ; ))
Veidi pilte on Jaanuse lehel jree.ee
fotograaf: Jaanus Ree
