Need on mõned meenutused mu kevadisest Hispaania-seiklusest. Homme lähen jälle, aga seekord mitte häälega vaid Horizon Traveli toel ja lennukiga. Eks ma pärast kirjutan kõigest pikemalt ja teen toredaid pilte ka : )
Aastaid tagasi ahhetasin, kui sõber surfareid iseloomustas: hiilivad töölt minema, käivad varahommikuti sõitmas, naistele luuletavad lugusid, et kodust merele saada, jääpangad ei ole takistuseks (elagu Penny), kõigil on vähemalt 3 purje ja 2 lauda, talvel käiakse soojal maal ainult selle nimel, et saaks paar triipu kirja. Olin veendunud, et minust sellist fanaatikut ei saa, kuid vaat mis juhtus – peaaegu kõik need veidike normaalsest kõrvalekaldega asjad olen ära teinud ja rohkemgi veel, isegi läbi Euroopa hääletasin, et paar nädalat surfata. Just sellest tahangi teile jutustada.
Ühel ilusal reedeõhtul otsustasin, et pühapäeval lähen Hispaaniasse Cadizi surfama. Kuidas, seda ma veel ei teadnud ja ei hakanud sellesse tol hetkel veel süüvima ka. Aega oli ju tervelt kaks päeva. Hiljem, sõpradega väljas istudes, pajatas üks oma Warssavisse hääletamise seiklusest. Ma eriti tähelepanelikult ei kuulanud, kuna neiu naeratus vastaslauast oli tol hetkel huvitavam. Järgmisel päeval hakkasin uurima kõikvõimalike varjante Andaluciasse sõiduks. Helistasin paar surfarist tuttavat läbi, et äkki nood viitsivad kaasa tulla – siis oleks saanud autoga minna. Käisin ka lennupileteid noolimas, kuid ainsad mõistliku hinnaga piletid olid tagasiots kolme nädala pärast. Tol hetkel meenus jutt pöidlaküüdist Hispaaniasse. Mõtlesin, et mis seal ikka keerulist on ja et mis minuga ikka juhtuda saab.
Järgmisel hommikul kell seitse – ajal, mil Pika Hermanni tornist lastakse Eesti hümni, seisin kahe kotiga Vabaduse väljaku bussipeatuses ning ootasin bussi nr. 18, mis mind Vana-Pääskülla hääletama viiks. Baltimaad möödusid kiirelt ja huvitavalt. Inimesed, kes küüti pakkusid, olid väga toredad ja asjalikud: kohtunik Pärnust; eestlasest bridzimängija / orienteeruja, kes elab Riias; hipist endine teivashüppaja, kes kusjuures arvas kohe peale seda, kui mainisin, et Hispaaniasse lähen, et olen surfar (see on vist juba näkku kirjutatud?); perekeskne endine rallikohtunik ja korstnameister, kes mind Poola piirini viis.
Kui seni korjas uus auto mind peale 0,1-5 minuti jooksul, siis Poola piiril olevas rekkaparklas seisin 5 tundi, lehvitasin aina oma Warssavi sildiga ja kerge lootusetuse tunne tuli peale. Kuigi läks pimedaks, ei tahtnud ma veel magamiskotti lahti rullida. Lõpuks võttis üks autotreiler mind peale, kui küsisin kas temaga vähemalt Augustowisse saab. Selgus, et nad läbi Warssavi ei sõidagi ning peaksin oma sildi ümber kirjutama. Mina leidsin aga, et targem on ööseks Warssavisse jõuda. Sain ühtejutti sõita 3 veoauto kabiinis ja raadio teel leiti mulle uus küüt. Lõpetasin kesklinnas.
Kell oli 2 öösel, olin autodes juba natuke maganud ning tahtsin edasi hääletada. Kesklinnas oli seda võrdlemisi keeruline teha. Kuid siiski – kuna mul oli kaasas Wilssoni tennisekott, siis üks tennisist peatus ning viskas mu oma „ägeda“ 5se BMWga kella 4 paiku linnaserva. Ka seal oli olukord lootusetu. Sõitsin liinibussiga paar peatust edasi. 7 paiku võttis mind peale üks tüüpiline sakslane – mööblitislerite koja juht. Jäin magama, kuna tema jutt oli võrdlemisi igav. Paar tundi hiljem olime Saksa piiril. Jätkasin hääletamist rekkaparklas, kuid mitte väga aktiivselt. Lõpuks sain jälle auto peale ja mind organiseeriti järjest lähemale mu sihtpunktile. Päev lõppes Leedu juhi hääldusveast tekkinud prohmakaga. Mina kuulsin et Mulhouse, kuid tema ütles hoopis Neunhouse. Kui viga märkasin, lasin end esimeses tanklas maha panna. Sain veel ühe sõidu rekkajuhiga, kes rääkis, et ka tema “hijacked cars when he was jung“ (õige hitchhike). Ja siis ootas mind ees teekonna kõige raskem osa – öö bensukas, kus keegi minust välja ei tee. Ja mu silt oli selle koha kohta ikka väga vale. Peale seda, kui olin paar tundi öösel põõsas maganud, tekkis mõte kirjutada sildile lähedalasuva tee number, kuhu mul jõuda oli vaja. Kohe läkski õnneks ja kiirusega 200 km/h viidi mind kohale. Kogu edasine päev oli täis õnne. Õhtul mängisime isegi koos Saksa noortega Prantsusmaal geocaching‘ut. Öösel olin juba Lõuna-Prantsusmaal ja seal läks alles raskeks kuna Saksa, Hispaania ja Prantsusmaa numbrimärkidega autod ei taha üldiselt eriti kedagi peale võtta. Barcelonani viis mind hoopiski vene veokas. See oli hääletamise jubedaim osa: maikas venelane, õlal suur ja kole tätoveering, kuulas raadiost ehedat vene muusikat ning tõmbas vahetpidamata ja akent lahti tegemata suitsu. Barcelonas tunnistasin juba peaaegu kaotust ning olin valmis ühistrantsporti kasutades linna sõitma, et sealt kaugbussiliiniga Cadizi sõita. Kuid siiski korjas mind peale üks rootslane, kes sõitis oma Volvoga Alicantesse mingi paadi järele. Alicantes leidsin, et olen juba piisavalt lähedal, et ühistrantspordiga edasi liikuda. Algul plaanisin minna rongiga lõpp-punkti, aga pilet oli tohutult kallis. Jäid üle vaid 9 tunnine bussisõit või siis hääletamine. Tagantjärgi on mul kurb meel, et bussi kasuks otsustasin, kuna see sõit oli tohutult igav. Oleksin võinud vähemalt proovida hääletada, kuigi kohalikud ütlevad, et see on siin suhteliselt lootusetu.
Tänaseks olen saanud 5 korralikku purjelauapäeva jutti ning kord proovisin isegi lainelauasõitu. Tagasilennuni on aega 2 nädalat ja juba praeguseks on 3,5 päevane hääletamine ennast rohkem kui ära tasunud.
Jaanus
Est 975
