Tänu Laulu- ja Tantsupeole oli terve linn silkavaid noori neide täis, keda võib tänada erinevate ummikute eest – pole ju võimalik neist kiiresti mööduda. Nii jõudsimegi Piritale plaanitust veidike hiljem. Toppisime minu Avensise purjeid täis ning lisaks saime ka katusele meetrikõrguse kuhja. Ka tee Piritalt Ülemistele oli täis ummikuid. Kuid siiski … just nagu pagilise ilma korral, oli raja erinevatest nurkadest võimalik tuult leida, või sõita lihtsalt ja julmalt aukudest läbi. Kuna mu autol sellise koorma all igasugune kiirendus puudub, tegin Piritalt lennujaama jõudmiseks Lasnamäele peaaegu ringi peale. Tundus, et asi toimis, sest minust tunduvalt kiirem Martin, kes läks läbi linna, keeras mulle viimase valgusfoori eest vahele. Lennujaamas on nüüd uus süsteem – bussi- ja autorada. Millegipärast tehti mulle lahti bussidele mõeldud värav ning sain kogu Avensise tühjaks visata otse väljuvate lendude ukse ette. Pagasit sisse check‘ides käisid külmavärinad läbi, kui küsiti palju surfikomplekti kaalulimiit on. Mul on halb mälestus sarnase küsimusega Inglismaalt, aga see on omaette pikem lugu. Igal juhul astus koheselt ligi kena neiu, kes esindas tõenäoliselt Horizon Travelit ning lausus, et kamadel võib ikka kaalu olla. Tohutu kergendus. Edasi jooksime lennukile. Peale seda, kui lennuki stardiga venitati ca 20 minutit, vabandati, et Saksamaal on äikesetorm ja võite veel tunnikese lennujaamas jalgu sirutada. Nüüd kutsutakse uuesti lennukile.
