maui.ee

Hommikul ärgates olin valmis juba triatloni-plaani maha matma, kuna üle pika aja puhus korralik tuul. Peale pikka kaalumist otsustasin, et lähen ja teen esmalt kiirelt lühikese distantsi läbi ning tõttan siis kohe edasi surfama.

Start anti külmas jõevees asuva kahe poi vahelt. Formula startidest teadsin, kui oluline on stardikoht, ning hõivasin kiirelt omaarust parima koha. Veel enne kui kõik vette jõudsid, hakati kohtuniku peale karjuma, et too kiiresti stardi annaks. Ilma kalipsodeta tüübid tegid eriti kõva kisa.

Start läks mul hästi ja kõva 30-50 meetrit ujusin enneolematult kiiresti. Kuid siis, tänu külmalt (isegi jääkülmalt) spurdile, jooksis kops kokku, kõhtu tulid mingid gaasid, ning kroolida enam ei suutnud. Edasi ujusin sihikindlalt konna. Nii kuni poini, milleks oli muideks roosa naerupall, ja sealt edasi jälle natuke krooli, kuigi see ajas pulsi veel rohkem lakke kui varem. Kõige hullem oli, et tänu külmale veele ei suutnud ma isegi konna õige tehnikaga ujuda. Ujusin pea veepeal varianti. Peale kuut minutit ja 43 sekundit (300 meetrit) sõna otses mõttes roomasin jõest välja, kuna kallas oli libe ning kohe ei suutnud end püsti ajada. Rataste poole joostes käis pilt ikka korralikult ringi.

Ratta peale sain kiirelt. Suur tänu Andres Barabanovile, kes jagas mulle õpetussõnu kuidas vahetusalas käituda. Rattasõitu alustasin koos ühe maanteeratturiga, kes oli samuti esimest korda triatlonil. Esimesel pöördel suutis ta tänu ideaalsele pöördele eest minema panna. Kusagil poolel teel sain kopsud normaalselt tööle ja gaasid ka kõhust välja ning olemine läks väga palju paremaks. Järgnes 20 minutit ja 16 sekundit kestev jalgrattasõit (10km), mille käigus võtsin tulbisti kohti. Eelkõige tänu süsinik-kahvliga rattale : ) Ja meenus paroodiaklipp “Team Mahe” lehelt. Vahepeal tegi asi isegi niivõrd nalja, et küsisin ühelt, kes parajasti minust möödus, et kas tal on karbon raam? Ta mõtles veidi, vaatas mind imelikult ning ütles kurvalt et ei ole.

Vahetusalasse jõudes ei huvitanud mind ideaalseks sõlmimiseks valmis pandud tossupaelad absoluutselt. Viskasin need lihtsalt tossudesse ning panin ajama. Jooksus kartsin rohkem kohti ära anda, kui tegelikult juhtus. Ja jooksurajal tulid vahepeal eesolijad vastu. Neist üks (too jalgrattur) viskas käega isegi patsu ning naeris mu üle veel rohkem kui see naerupall, mis oli jõkke istutatud. Sel hetkel ei olnud meie vahe pikk ning lootsin ta veel kinni püüda. See jäi vaid lootuseks, sest mu tempo muutus tasapidi aeglasemaks. Finišisirgel jooksis üks väike umbes 14-15 aastane poiss minust mööda ja ergutates, et: “pane tempot juurde, üks tuleb veel tagant.” Hetke mõtlesin, ning seejärel alustasin spurti. Otseloomulikult oli viimasel kümnel meetril 90 kraadine tõus. 2 km jooksudistantsi läbimise aeg oli 10:32.

Kogu distantsi läbisin 37,5 minutiga. Ning 26st “harrastajast” sain 15nda koha. Kokkuvõtvalt on triatlon lahe asi ning kordan üritust kindlasti veel. Järgmisel korral olen muidugi nii mõnetigi targem. Näiteks tean, et kuna ujumine on mu kõige nõrgem ala, siis ei tasu seal mootoripöördeid põhja lasta. Eriti veel külmas jões ja ilma eelneva soojendusta. Tulemusi näeb siit.

Õhtul sõitsin Topusse lootes seal sõita saada, kuid sel päeval sain tünga. järgmisel päeval sain 4,5 ja 85sega triibutada, kuid keha oli parajalt läbi ning midagi huvitavat ei suutnud sellest päevast välja pigistada.

Tunnen end Hiiumaal juba üsna koduselt. Viimased Tartus-käimised ongi olnud sellised “korraks sinna ja võimalikult ruttu tagasi” stiilis. Ja justkui kingituseks sellise pühendumuse eest, jõudsid täna kohale eriti ilusad lained ja ka päikesepaistet jätkus terveks pikaks päevaks. Nendel, kes täna Ristnasse tulla ei saanud, on õige pisut põhjust kadestamiseks – vähemalt minul oli senise elu parim Ristna-päev.

Sõitsin päev otsa 4,7 ja [cref quatro-wave-twin-fin-2009 Quatro 81 liitrise kaheuimelisega]. Varem olen ikka võimalikult pisikese purje valinud, kuid nüüd – ilmselt tänu Quatro twinni eriti kitsale ahtrile – on tiba suurema purjega lausa lust sõita. Saab hüpata, alati pääseb välja, ja oluliselt lihtsam on laineid valida. Ja laua kujust tingituna ei sega ülepurjestus veivamist karvavõrdki. Täna sõitsid päris paljud 4,2 ja osad isegi 3,7 ruudustega. Mina olen igatahes rahul ja tundub, et twinnid on täpselt Ristna jaoks loodud.

Ühe pisikese videojupi püüdsin ka päeva alguses purki. Siis, kui suured lained käisid veel väga harva. Ärge seda kodus järele tehke : ) Tõepoolest, ei ole kuigi tark esmalt nii kaua oodata, et laine ära murduks, ja minna sinna ukerdama ning ühtlasi avastada, et hoogu laine eest ära sõitmiseks napib. Need olid väga pikad 8 sekundit : ) Pead ei saanud ka kohe purje alt kätte, sest kaamera takerdus trapetsiotstesse.

surfikoht: [maui-map “Ristna”]

Ei ole lihtne see GoPro kaameraga videomaterjali kogumine. Alailma on kas patareid tühjad, tuult vähe või siis laine nii pisike, et läbi kalasilm-objektiivi paistab ainult sile vesi. Kolmapäevane Vääna-päev oli nõrgale tuulele vaatamata ikkagi väga mõnus. Keegi ju ei käskinud 4,7-ga vette kobida, kui õigem puri oli 5,3. Ja ka tiks-veiv on väärtus omaette. Kaldale purje vahetama minemise mõte küll käis vahel läbi pea, aga tagasi kalda poole sõites ja lainetsooni jõudes ununes kõik taas. Ja nii ma leidsingi end vahetpidamata Vääna supelranna keskelt, kust tagasi välja tiksumine oli mõnikord paras peavalu : )

Muide, pealkirjaks olev “tuult ei ole fak” ei ole ropendamine. See on puhas kunst ja pärineb Volotsi suust.

surfikoht: [maui-map “Vääna-Jõesuu”]

Piritale jõudes eemaldasin esmalt R19 laua küljest ja asendasin selle R20ga 🙂 Puhus mõnusalt 10 m/s ja lainetas kergelt. Purjeks valisin 10,0. Nii head sõidupäeva ei ole vist pikalt saanud. Lendasin lainelt lainele, eilsega võrreldes lausa usukamtu kiirusega. Harjutasin paute ja halsse (kusjuures iga teine tuli glissis välja). Hiljem jõudis ka Gunnar veepeale ning näitas millist nurka ja kiirust saab Z uimega arendada. Sõita oli nii mõnus, et täna mind isegi ei huvitanud, et ta kaugele eemale ära sõitis. Lasin vabalt ja nautisin nii nagu suutsin.

Talvel võtsin endale eesmärgiks osaleda vähemalt ühel triatlonil ja nii ma jooksingi, ujusin ja sõitsin päris palju rattaga. Suve tulekul ununes aga see kõik… ja panin kogu energia purjelauale. Kuid nädal tagasi kutsus sõber mind Kose triatlonile. Juba samal päeval alustasin sörkjooksuga ning panin treeningkava enam-vähem paika. Vahepealse pingutuse Aegna maratoni näol jätsin samuti treeningkavasse.

Kui juba siis juba… Kuna tuult formulale polnud (ei olnud eriti lootuski, et tuleb) ja kuna hr. Käosaar laenas lahkelt mulle SUP lauda, võtsin ette väikese matka. Stardis ma veel ei teadnud kas lähen pikale (24km) või lühikesele (ca 7km) distantsile. Pidime kaassõitjatega (Erno, Kivistik, Timo, Himma) selle Kuuli muna juures otsustama. Kuni Kuuli munani läks üritus libedalt. Möödusime kõigist purjelauduritest ja enamikest katamaraanidest. Vahepunktis oli seis järgmine: 3 soovisid pikka distantsi, üks kahtles ning üks õnnelik (see on muidugi tagantjärele tarkus) keeras otsa ringi. Kuna mina soovisin triatloni peale mõteldes füüsilist koormust saada, tahtsin väga Aegnani sõita. Aga enne kui suu lahti jõudsin teha olid Timo (kes oli muidu sunnitud katkise aeru tõttu laual istudes sõudma), Erno ja Kivistik “Premium” nimelise jahi slepis, jõid siidrit ja kulgesid Aegna poole. Peale ca 5 minutilist lõbusõitu panime omapäi edasi. Sõudsime päris pika maa maha ning õnneks oli jaht nõus meid uuesti pukseerima. Seekord tegime pikema otsa koos jägeri ja ploomidega. Aegna all oleva märgi võtsime siiski aerude abil, kuigi oli tahtmine ka märgivõtt koos jahiga sooritada. Tagasiteel leppisime kokku, et Kuuli munast kaldani tuleb spurt. Erno ja Kivistik panid ees minema. Algul suutsin nendega sama tempot arendada, kuid mingist hetkest loobusin, kuna tundus, et stardis kaotatud meetreid on pea võimatu tagasi võita. Lasin rahulikus tempos randa ja lauda puudutasin kuuendana.

Järgnevad paar tundi sõudsin veel kaldal inertsist edasi 🙂

Tore oli see, et formulistidele läks lühikese distantsi esimene koht ja üldarvestuse neljas, viies ja kuues koht. Kahjuks sel aastal mitte formula varustusega. Tore oli veel kaasa elada finiseerijatele, kes olid teinud ühe oma elu pikima ja karmima surfipäeva Tallinna lahel.  On tore, et meil on selline pikkade traditsioonidega surfiüritus. Kahju aga, et igal aastal võtab sellest osa aina vähem inimesi.

[maui-gallery “20090808_aegnamaraton2”]

fotograaf: Rait Randmäe
surfikoht: [maui-map “Pirita”]

6.08

Vesi oli sile, kiirus ja nurk ei olnud head – arvatavasti tänu sellele, et träkk oli liiga ees. Muidu oli tore päev, päike paistis ja sai šortsidega sõita. Aaaa…. üks halb asi oli ka. Muulile sõitsin otsa ning uim vajab nüüd veidike parandamist. NB! Pirita muuli otasast umbes 10 meetri kaugusel on kivid.

12.08

Oli sile vesi ja väga pagiline lõunatuul. Sain Raivolt laenuks R19ne. Aitäh! Avastasin, et kuna mul kaalu pole, siis ilma laineta on väga-väga raske seda uime tööle saada.  Lahendus on lihtne: kas võtan kiirelt kaalus juurde või teen vana uime korda. Kõrgust ka otseloomulikult ei olnud ja seetõttu ei jõudnud ma teistele järgi laevateele tiksuma, et esmalt vaadata, kuidas Tallinki laev minu poole sõidab ja udupasunuat laseb (siinkohal tervitan Ernot ja Aivarit), ning siis purjelauaga Admiraliteedi basseini sisse sõita.

9.08, Bacardi Fun.

Kuna mul oli eelmise päeva Aegna maratonist kerge vedelikupuudus, oli esimetes sõitudes väga keeruline tiksuda. Kuid tegin ära. Lootuses, et kui pool meetrit juurde annab, saan formula käima ning sõidan kõigist mööda. Nii juhtus alles eelviimases sõidus ning ka siis pidin R19 käimasaamiseks lainest alla pumpama, kaotades samal ajal tohutult kõrgust. Märki ma vaatamata kõvale maadlusele ära ei võtnud ja imestan, et ma uimega otsa läbi ei lõiganud 🙂 Tegin topelt paudid ning siis viskas üks eelmisel ringil olija mulle purje teele ette. Ikka juhtub. Vahepeal aga sõitsid must nii mõnedki mööda. Ka Aivar, kes noppis formulate esikoha. Viimases sõidus tegin nii hea stardi, et ise ka ei usu. Sekund enne starti suutsin juba ette kujutada kuhu tekib auk ning sain päris hea eduga glissates minema. Kevin liikus RSXil minuga üllatavalt kiirelt kaasa! Kuigi korra pidin sõidu jooksul tiksuma, olin ikkagi finišis esimene 🙂 TR-5 läheb ikka nii kergelt käima 🙂 Oleks vaid korralik uim ka all olnud.

Vahepeal olen jälle kaks korda merel käinud:

Esimesel korral oli starditrenn. Kõikides startides sattusin kellegi segatud tuulde / lainesse… olgugi, et liin oli pikk ja ruumi ühe ropu sõna jagu. Märkidesse tegin paute alati napilt vara. Iga kord kui lisapauti tegema hakkasin, sõitis Himma oma veivikaga mööda ja naeris mu üle. Kuna teadupärast väike puri alla ei liigu, siis sain ta allatuules alati uuesti kätte. Ka Aivar lõikas loorbereid mu lisapautidelt ja halbadelt startidelt ja suutis alati enne mind finišis olla. Muidu oli lahe päev. Tuul puhus ja vesi oli soe. Aitäh Niinele kohtunikutöö eest 🙂

Teine kord oli siis täna väga vaikse tuulega. Kuna olin eelnevalt ka jooksutrenni teinud, siis väga pumbata ei jaksanud. Mingil hetkel ütles sisetunne, et mine kaldale tagasi. Ja nii oligi… teised said koju tiksuda 🙂

Viimased neli päeva olen 11,0 xt ga veepeal käinud…

Reedel puhus võrdlemisi nõrk tuul ja kõrgusega oli mul suuri probleeme. Kuid allatuule kiirus oli Timoga võrreldes OK. Proovisin muuta träki asendit, kuid mingit muutust ei saavutanud. Lahe on see, et XT’d saab pumbata palju kauem kui tavalisest materjalist purje ja nii saab tuuleaukudest hästi läbi.

Laupäev oli muidu nagu reede koopia, kuid ilm oli tohutult muutlik. Korra jõudsin juba 10,0 rigada ja siis kukkus tuul täiesti ära. Kui tuul uuesti tagasi tuli, hirmutasid mind linna kohal laiuvad äikesepilved (kes teab mis seal all toimub). Lasin end teistel mõjutada ning läksime Timo ja Himmaga tagasi peale. Kohe tuli ka äike, peale mida oli jälle plekk. Panin asjad kokku ning läksin koju. Teised said väidetavalt õhtuni mõnusalt sõita. PS! Täna kõrgust endiselt ei olnud, kuid allatuul oli jällegi päeva parim osa 🙂

Pühapäeval ootasin pool päeva tuult. Lõpuks tuli Tallinna lahe kohale suur-suur pilv, mille all puhus. Imelikul kombel see pilv üldse ei liikunud 🙂 Jõudsin kamad kokku panna ning kolmveerand tundi väga vaikse (umbes 3-4 m/s) tuulega sõita.

Esmaspäeval puhus korralikult 8 m/s. Timo, Himma, Raivo ja Targo olid ka veepeal. Timo ja Himma panevad oma Z-uimedega ikka müstilist kõrgust. Mina ja Raivo saime üldiselt neile vaid kaugemalt lehvitada. Korra, kui laine korrapärasem oli, sain isegi sama kõrgust. Tagantjärgi mõeldes – võib-olla nad ei pressinudki vaid üritasid lihtsalt mu tuju parandada : ) ) Igal juhul, kui mul tol triibul hea kõrgus oli, siis pean eriti just lainest/chopist ilma lauda lendu laskmata üle sõitmist harjutama. Allatuul oli mul neist igaljul parem ja see tegi päeva toredaks. Isegi kaks katapulti ei suutnud mu tuju rikkuda.

Lisaks sõitsin nädalavahetusel veel mõlemal päeval 50 km rattaga.

Peale surfilaagrit oli meil kaks päeva mil puhus. Neist esimesel otsustasin Vääna kasuks. Kohale jõudes rääkis Andres kuidas tuult pole ning kõik mööda liiva kõndides tagasi koju krüssavad. Otsustasin siiski veepeale minna oma 5,0 ning laenatud 98l freewavega. Üle väga pika aja sain jälle veivikaga sõita ja sellega lainest alla keerates oli ikka jumalik tunne. Lained olid mõnusad, kuid kahjuks oli tuult vähe ning ka mina sain tükk aega koju jalutada. Vahepeal proovisin ka lainelauda. Päris keeruline oli välja saada – füüsiliselt raske, kuid lainega kaldaletulek vääris seda. Mis sellest, et ei suutnud ennast korralikult laual püsti saada. Eestis on lainelauasõiduga tegelemine ikka väga raske võrreldes Hispaaniaga.

Teisel päeval puhus vist Eestis igal pool mujal kui Pirital. Ühel hetkel aga saabus ka sinna tuul (1,5h) ning kogu selle aja sõitsin formulaga Niine poolt sissepandud rada. Kiirust, nurka ja tervist polnud. Kui veel vihma ka sadama hakkas läksin ära kaldale.

Kolmandal päeval puhus, kuid otsustasin jalgratta kasuks lootes, et kehale aeroobset koormust andes kaob väsimus ära (pole veel surfilaagrist üle saanud). Pärast käisin Raekoja platsil petangi mängimas 😀

Nendel paaril korral kui olen autoga Hispaanias käinud, olen alati mõtelnud, kui tore oleks seal rongiga reisida. Nüüd see mul õnnestus. Nimelt võtsin oma kamad selga ning sõitsin Cadizist läbi Sevilla Malagasse lennujaama. Vaated olid lummavad. Eriti meeldejäävad olid suured päevalillepõllud, sillad mägedes ja mäed ise.

Kuna Cadizist otse-rongi ei lähe, pidin kasutama kahte erinevat rongi. Mõlemas olid toredad inimesed, kes aitasid mul 75 kg kaaluvat formulakama tõsta, konduktor, kes üritas Hispaania keeles seletada, et kamade tassimine rongis on keelatud, ning tore Hispaania neiu, kes oskas inglise keelt. Malagast Picaso lennujaama minevale rongile mind kamadega ei lastudki. Seetõttu pidin võtma viimase 10 km läbimiseks takso, mis maksis 10 eur’i rohkem kui rongipiletid. Eks nad said mu olukorrast aru ka – turist, kes ei oska hispaania keelt, kellel läheb kohe lennuk ning kellele kõlbab vaid katuseraamidega takso. Alguses taheti 60 eur’i, siis mingil hetkel vaatasin kella ning olin sunnitud taksojuhile 30 euri pihku suruma, ise juba samal ajal kamasid katusele tõstes. Tagasilend möödus väga mõnusalt erinevalt odavlendudest, kus peab 5 tundi klienditeenindajatega vaidlema enne kui nad nõustuvad 75 kg kaaluva formulakama kuhja oma lennukile võtma.

Suur tänu Horizon Travelile!

[maui-gallery “20090710_cadiz”]

fotograaf: Jaanus Ree