maui.ee

Täna oli mul siis lõpuks võimalus [cref maui-sails-tr5-2009 TR-5 11.0 xt]’ga veepeale minna ning kohe ka võistelda. Kahjuks puudusid Formulat soosivad tingimused, kuid FUN oli ikkagi.

Peale mereleminekut ootasime umbes kaks tundi tuult. Tuule all mõtlen õhu liikumist üle 1m/s. Edasi sai liikuda vaid lauda jalaga lükates (nagu rula). Pidin juba peaaegu kaldale tagasi minema, kui kusagilt ilmus välja lippudega kaater ja varsti kõlaski esimene stardivile. Glissi saamine oli tol hetkel vaid unistus. Seetõttu võitsid sõidu svertlaudade omanikud. Ka Starboard Stardiga kihutati vormelitest mööda nagu nalja. Et selles asjas midagigi huvitavat oleks, proovisin peale sõitu purjelaual peapeal seista, mis on täiesti võimalik 🙂

Teine sõit oli äge just finiši poolest, kuna tuul keeras 90 kraadi ning pidin allatuule-slaalomis tegema vastutuule-finiši. Meele tegi rõõmsaks see, et sain käima pumbata.

Kolmandas sõideti rada tuule keeramise tõttu tagurpidi. Peale esimest tiksutud sirget said formulad käima. Raivo Saarm eesotsas. Naljakas oli see, et tuul oli ühelt poolt ning laine teiselt. Nagu olümpiamängudel 🙂 Sick…

Neljas sõit oli üks võrdlemisi raske tiksumine. Kuna tuul keeras jälle, pidime sõitma ka ülestuult, mida pole tiksudes formulaga üldse lahe teha.

Viiendas sõidus sain peaaegu glissis stardi, kuid hindasin liini kaugust valesti. Olin 2 sek enne starti liinil ja sukeldusin pikki liini alla, kuid kuna tuul kadus ära, kukkusin vette. Enam käima ei saanud ning tiksusin raja lõpuni. Finišis sai tuul üldse otsa ning viimased 20 meetrit ujusime Regina ja Randariga võidu. Tagasi kaldale sain tänu päästemeeskonnale, kes sidusid otsa ümber mastijala ning tõmbasid mind jetiga kaldale. Mina hoidsin samal ajal purje püsti. See oli päeva kõige pikem glissitud ots 🙂

Purjest ka veidi: Esmapilgul, külgtuules tiksudes, on [cref maui-sails-tr5-2009 TR-5 XT] omaduste kohta raske midagi ütelda. Küll aga oli tunda, et pumpamine on suhteliselt vähe vaevanõudev. Kämbrid käisid kergesti ümber. Kõige rohkem meeldis uute kamade puhul poom, eriti mastikinnitus. Jube lihtne oli muuta poomi kõrgust. Üldiselt nõuab puri harjumist – nagu ikka uute asjade puhul.

Hommikul startisime Ingaga, kellel oli eksam ja keda pean tänama kõige eest, umbes kella ühest. Kui kohale jõudsime, tundus asi nutune ja Andres rigas juba 6.0, mis oli tõsine viga, sest kui me kõik taha tiksusime oli minu 5.0 korralikult overpoweris. Spockid, flakad, shakad, grubbyd – katsed olid head, aga mitte ühtegi ei maandunud ära, (vulcan ei ole trikk :)) Ingvaril oli muidugi super päev, all locked, hakkas isegi double spocke harjutama, ja nüüd kuna laud on totaalselt ribadeks sõidetud hakkab #2 pihta, mille tulemusi saate varsti näha 😉 aru sain ka sellest et mida rohkem ma sõidan, seda rohkem ma sõita tahaks.

Teine päev Ventes oli erinevalt prognoost päikesepaisteline ning seetõttu tekkis ka termotuul. Purjeks otsustasin võtta vanema 10,7 ning uimeks R13s kuna kartsin, et merel on tuult rohkem kui kaldalt vaadates tundub. Tegelikuses oli asi vastupidi ja 10,7 oli väga õige suurus. Enamasti sain allatuules küljeaasadeski hakkama. Tagantjärgi päeva üle mõteldes ei saa isegi aru kas mul oli eesmärgiks sõita võimalikult kõrgele kohale või hoopiski märkidega kakelda. Nimelt suutsin kolm korda suurele poile otsa sõita. Neist kahel esimesel korral olin tegemas viimaseid ülestuult pumpamise liigutusi, et märgist mööda saada. Mõlemal korral sõitsin laua märgi alla kinni. Teisel korral veel nii suure hooga, et seda võis juba tinglikult nimetada märgi ründamiseks. Märk kukkus igatahes küllili. Kolmandal korral tegin paudi väikese varuga ning jäi ruumi allatuulepöörde kiirenduse tegemiseks. Peale kiirendamist, nüüdseks juba küllili oleva märgi juures, takerdusin ankru otsa taha. Tegin katapuldi. Päeva kohad olid esimese päevaga võrreldes väga palju tagasihoidlikumad.

Kolmandal päeval tehti üks start, kuid sõit katkestati hiljem tuule puudumise tõttu. Tuult küll oli, aga väga pagiti, ning toimus tohutu loterii. Üles märki jõudsin enne Aivar Kadakat (leedu keeles Kajakas), kuigi stardi tegi ta minust tunduvalt parema.

fotograaf: Johannes Kaju
surfikoht: [maui-map “Vente”]

Päeva esimeses sõidus puhus tuult täpselt 9,8le. Sõit õnnestus päris edukalt kuni avastasin, et unustasin ühe märgi võtmata. Ei hakkanud teisi petma lootuses, et äkki ei pandud tähele. Tegin kannaka ning läksin võtsin selle märgi ära. Kaotasin korralikult kohti kuid jäin ausaks.

Teise sõidu stardis, 3 sekundit ennem stardipauku, kaotasin kontrolli. Õnneks suutsin katapulti vältida. Küll aga jäin teistest tunduvalt allapoole st. segatud tuulde ja mu niigi nigel krüss oli veelgi raskem. Allatuules aga suutsin kohti noppida. Nii head allatuult pole ammu olnud.

Kolmas sõit oli peaaegu teise koopia. Krüss on endiselt jama… Tuult oli rohkem. Ühel hetkel vaatasin, et ees on veel tugevam pagi. Vastupidiselt tavalisele otsustasin teha paudi ning sellest tuuletäiendusest loobuda. Päeva kõige õigem otsus. Viimane pagi viskas nii mõnegi tugeva mehe katapulti. See oli mu päeva parim sõit. 22. koht.

Tore, et märgivõtmised tulid võrdlemisi täpselt välja.

fotograaf: Johannes Kaju
surfikoht: [maui-map “Vente”]

Täna läksin Piritale Leedu võistluse jaoks asju kokku pakkima. Kurbusega vaatasin, kuidas inimesed Pirital kamasid katusele tõstsid, et Püünsisse võistlema minna. Olin enam kui kindel, et ma ise veepeale ei lähe – slallikad on paranduses. Ootamatult sain Martinilt laenuks Starboardi 85l isonicu ja 6,2 rs:6 slallika. Eesmärgiks võtsin Püünsi “Papa Slalli” võistluse. Pele paari soojendushalssi pidin tõdema, et formula trennidega on väikeste kamade tunnetus võrdlemisi kadunud. Kui Pirital oli tuul väga OK, siis alates kuulimunast läks asi kahtlaseks. Veidike veel ja saimegi 30 minutit tiksuda (mis oleks üks Aegna maraton ilma tiksumata?) Kuna kaugelt paistis tuul tulevat, jäi vöör endiselt Püünsi poole.

Püünsi basseinis olid märgid juba vees. Peale paari jibe-katset panin tähele, et kohe-kohe algabki paljuräägitud “Papa Slalli” sõit. Tegin stardi kaasa. Sain minema peale Hardcore, Raoul minust pealpool tuult. Esimeses märgis leotasin purje, kuid siiski suutsin järgneval sirgel Aivarile ülestuult sõita ning tuule ära varastada. Hunnik roppe sõnu tuli 🙂  Ega see ilus minust ei olnud, polnud ma ju registreerunudki. Raoul oli juba väga kaugele eemale jõudnud selleks ajaks. Edasi võtsin tagasihoidlikult (loe: ei suutnud ennast käima pumbata) ning lasin Aivari mööda (loe: tema suutis glissi saada).

Tagasiteel oli õnneks ühtlane, võrdlemisi tugev tuul. Kuid laine oli keeruline. Jalad väsisid ära ja lisaks hakkas ka külm. Kindlasti aitas kaasa ka tühi kõht. Piritale jõudsin täpselt siis, kui avamerejahtidele anti stardisignaale. Paiknesin tol hetkel stardialas. Lainest polnud seal mitte kui midagi järgi. Paras pudru. Kuna liiklus oli päris tihe, suutsin nii mõnegi purjekaga napika teha.

Paar minuti hiljem istusin juba soojas saunas. Kokku täna 2,5h non stop slalli (va. 30 min. tiksumist) Tänud Martinile kamade laenamise eest!

fotograaf: Karmo Kalk
surfikoht: [maui-map “Püünsi”]

Peale pühapäevast raju võistluspäeva kaotasin organismist liiga palju vedelike ja üleüldse tekkis “mõnus” ületreenitus. Seetõttu võtan hetkel kõike väga rahulikult ning üritan maksimaalselt taastuda, et saaksin Baltic Cupil oma parima anda, või kui mõnel imelikul põhjusel sinna ei jõua siis Tartu rattarallil. Igal juhul on teada, et nädalavahetusel ootab ees järjekordne jõupingutus. Täna tegin koos Henriga tunnikese rattasõitu – mina maantekaga ja tema maastikurattaga mul tuules. Keskmist kiirust hoidsime 30 km/h peal.  Tore päikesepaisteline päev oli. PS! sõitsime Püünsi rannast ka mööda. Veetase on ikka väga madal.

Hommikul oli võrdlemisi vaikne ja rigasin 10,7 valmis. Viimasel hetkel tõstis päris korralikult ja starti lükati edasi. Kiiruga rigasin 10,7 maha ning 9,8 üles. Esimene sõit läks mul hästi – kõik märgid võtsin täpselt ning suuri vigu meelde ei tulegi.

Teise sõidu start läks metsa. Otsustasin vasaku halsi kasuks ning pidin pea kõigile paremaga tulijatele teed andma. Üleval märgis tegin ka topelt paudid. Viimases märgis oli äge võitlus Timo ja Gunnariga. Timo sai ees minema, mina järgi ning pärast Gunnar.

Kuna teises sõidus tuul kukkus, vahetasin purje suurema vastu. Tuul aga tuli tagasi ning olin seetõttu liiga vägevas ülepurjestuses. Ülemises märgis mõtlesin, et teen kohe jibe ning lähen kalda alla, et ehk on seal vähem tuult. Purje kukutasin vette ning kaotasin tublisti aega. Merka muuli juures puhus ikka liiga palju ja ma ei suutnud jalgu küljeaasadesse suruda. Mõtetu üritus ühesõnaga. Kaotasin paar kohta selle “mõttevälgatusega”.

Neljandas sõidus olin taas 9,8ga, aga ka see puri oli liiga suur, track oli ka liiga taga. Tuult oli nii palju, et sisuliselt ei suutnud kusagile liikuda ja olin ilma igasuguse kiiruseta. Surriving missugune. Korduvalt mõtlesin katkestamisele, kuid nähes konkurente käega katsutavas kauguses, lasin siiski edasi nii safe variandis, kui vägagi võimalik, sest purje veest välja tõmmata ma ei oleks jõudnud.  Kaldal avastasin, et väga paljud katkestasid.

Kokkuvõtvalt sain Pirita Formula EMV etappi kergekaallaste arvestuses kolmanda koha : ) Üldkokkuvõttes 11s, Timo ja Raouli vahel.

Twinniga üle vee sahistada oli mõnus. Lainet kahjuks ei tekkinudki : )

surfikoht: [maui-map “Ristna”]

Täna peeti formula eestikate esimene päev. Sõitsin vastavalt oma tasemele, mis tähendab, et tegin ka vigu mida oleksin pidanud vältima. Kaks sukeldumist keset sõitu olid andekad. Esimesel korral ei saanud jalga aasa ning panin katpuldi, teinsel korral sai jõud poole jibe pealt otsa. Hea oli see, et sain päeva lõpuks setingud paremaks – lühemad trapetsiaasad annavad ikka korralikult kõrgust juurde. Jagan praegu Himmaga 11ndat kohta. Homme tuleb tugev võitlus. Prognoos on pigem veivi kui formula oma 🙂

fotograaf: Johannes Kaju
surfikoht: [maui-map “Pirita”]

Kunagi olime koolis vene keele tunnis jaotatud taseme järgi kaheks rühmaks. Algul õppisin madalama tasemega grupis, hiljem pääsesin targemate rühma. Edasijõudnute grupis ei saanud ma esimestel tundidel peaaegu ühestki sõnast aru. Tundsin, et olen vales kohas. Sarnane tunne oli mul täna. Kui kamad rigatud sain, ei näinud ma enda “rühmast” kedagi. Silmasin vaid Martini, Erno, Henri, Tartu Tomi, Johannese ja Niine purjesid. Esimesed 10 minutit olin mina veepeal kõige kiirem mees…, sest teisi polnud. Edasi otse loomulikult kõige aeglasem. Henri oleks mulle krüssus küljepealt sisse sõitnud (No comment). Kashy annab ikka ulme nurgad, eks muidugi tihend poomi ja laua vahel ka parem. Edasi läks tuul päris tugevaks. Kuna homme on võistlused, ei hakanud ma jõu- ja ilunumbreid tegema ning vahetasin 10,7 kiirelt 9,8 vastu. Tänase trenni eesmärk oli testida, mis juhtub, kui lükata träkk täiesti taha (nagu carbonsugaris kirjas). Sain seda proovida lõpuks, kui Timo veepeale tuli. Kõrguse ja kiiruse vahe ei olnud enam nii suur kui laupäeval, kui oli samasugune flat ja sama tugev tuul. Siiski suutis ta peale pusimist minust mööda sõita (muidugi oli ta eelmisel korral väiksema purjega, nii et võrdlus pole nii ideaalne kui võiks olla).  Veidikese aja pärast hakkasid tekkima tuuleaugud ning otsustasin kiirelt lahkuda, et mitte koju tiksuda. Tegelikult puhus õhtuni välja. Minul kokku sõiduaega ca. 1,5 h.