Käisime Penny’ga Ristnas. Vesi küll juba näpistab veidike, kuid väga hull veel ei ole. Päike tuli ka välja ja mõned lainesõidud said päris meeldejäävad. Sõitsime 5,3stega ja tegime sellised spinnakeri-trimmid. Väga mõnus oli. Aga kuna keegi filmida ei viitsinud, siis otsisin tänase päeva näitlikustamiseks võimalikult sarnase video, mille heli võite küll palun heaga vaikseks keerata ja panna taustaks mängima hoopis Elleri Kodumaise viisi. Siis ongi täpselt nagu meie tänane päev.
Pühapäevase Ristna kohta on päevikutesse juba nii palju ilusaid aga ka valusaid lugusid kirjutatud, et tunnen, et mul ei ole seekord suurt midagi lisada. Aga kirjutan ikka, et saaksin selle pildi mälestustesse tugevamini paika ja ühtlasi ka fotograaf-Urmase väärt ettevõtmist tunnustada.
Ei olnud just kõige lebom päev, aga see-eest väga õpetlik, ja meri oli ilusat valget värvi. Selle kohta üteldakse vist, et jänes oli peal, ah? Ristna jõgi voolas eriti kiiresti ja ühes kohas, üsna seal minu telliskiviputka juures, kust algab vaikne metsarada, mida mööda tavaliselt lagendikule tagasi kõmpisin, tekkis seisulaine, mille peal oleks vist lainelauaga ka sõita saanud.
Kui pauerit ja õnne on, siis saab nendest vahustest lainetest üle küll. Powerit on, õnne on.
fotograaf: Urmas Niine
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Pärast laupäevaõhtust Chalice kontserti ning pool ööd kestnud “tuule nõidumist”, jõudsime ikkagi kella kümneks Ristnasse. Tuul ilmselgelt puhus, kuid ei osanud aru saada mis purjele. Lähtusin prognoosist ning rigasin endale 3,5m2, aga kui nägin, kuidas ainus sõitja peale minu ning Rene 4,2’ga välja ei saanud, ära vajus ning jalutades mööda kallast tagasi krüssas, vahetasin purje 4,2 vastu. Tuule puudujäägi üle kindlasti kurta ei saanud : )
Esimese hüppe keerasin kohe üle võlli ja kukkusin vöör ees alla, ehk siis tegin back loop‘i katse. Kogemata küll, aga siiski esimest korda proovisin back loopi :D:D:D ja tuju läks kohe nii heaks, et järgmisest lainest hüppasin frondi. Pean tunnistama, et sedagi kogemata. Veidike olukorra üle järele mõtelnuna, jõudsin järeldusele, et ei ole hea, kui sihukesed asjad kogemata kipuvad juhtuma. Vahetasin purje uuesti 3,5’se vastu välja.
Tegin veel mitu triipu merele ja tagasi, ja seekord tegin juba tahtlikult back‘i katseid. Tuule tõstis nii kõvaks ja laine nii suureks, et 85/3,5’ga sõitmiseks jäi mul oskustest puudu. Sain veel ehedas pesumasinas korraliku ujumistrenni ning läksin siis kaldale ning sisustasin aega fotoreportaaži tegemisega. Algul 35mm analoog-kaameraga (homme selgub, kas midagi välja ka tuli, igaljuhul lahe kogemus). pärast pildistasin digikaga, olles ise vees otse sündmuste keerises. Oli super tripp Hiiumaale ja ilm oli ka super. Isegi kui sõita ei mõista, oli lahe kaldalt vaadata.
Hetkel siis üksnes digiga tehtud pildid. Katsun lähipäevil muud fotod ka ära ilmutada.
fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Kuna pühapäevane prognoos oli suhteliselt hirmuäratav, tulime päev varem kohale, et oskusi lihvida. Kui olime juba mitu tundi tuult oodanud, otsustas Rene 6sega merele minna. Esimese triibu järel tuli ta kaldale ning rigas kokku 4,5 :D, mina rigasin vahepeal aga 4,2. Sõita jõudsime umbes pool tundi ja siis hakkas tuul keerutama ja pagitama. Lõpuks keeras koguni offshoreks ja vaikis kalda all päris ära. Hea oli see, et vesi oli soojem kui õhk ning seetõttu harjutasin avaveekogus ujumist. Triatloni juures tuleb see vast kasuks. Tõsi küll – ujusin koos kamadega 😀 Kui olime lõpetanud, siis tõstis jälle tuult, aga suund ei olnud enam nii hea. Loodan, et homme saame vägeva sõidupäeva.
Täna lihtsalt ei olnud minu päev.
Alustuseks ei leidnud ma Piritalt masti üles. Olin juba loobunud surfama minekust, kuid jätsin kamad igaks juhuks auto katusele, et vähemalt surfari moodi välja näha. Peale mõningast ringisõitmist meenus, et mu isa sõitis ka kunagi purjelauaga, korra käis koguni Aegna maratonil. Niisiis – saingi endale 12 aastat vana 10%se masti. Kuna Väänas oli erinevatel andemtel vaikus, läksin Püünsisse.
Pärast ülikiiret rigamist ja teibiga kalipso kokkukleepimist võtsin suuna Aegnale. Kui hakkasin esimele jibele mõtlema, sain pihta kivile. Oh happy day… Õnneks leidsin uime üles, panin selle vastas-halsi jala-aasa ning hakkasin kodupoole libisema. Trapetsit taha ei sidunud vaid surusin ahtri niivõrd vette, et sain mingit kurssi hoida. Edasi pidin sõitma väga karvase uimega, aga kuna ma ei ole üle pika aja väikestega (85/5,0) korralikku päeva saanud, oli ikkagi väga mõnus. Ühel hetkel sai mul triibutamisest villand ning hakkasin fronte katsetama. Need tulevad iga korraga aina paremini välja. Sekka muidugi mõned ägedad erandid… näiteks need “esimene jalg aasast väljas” tüüpi.
Kamasid kokku pannes sain veelkord kinnitust, et täna ei ole minu päev. Nimelt lendas mul laud tuulega katuselt minema, lüües uimega tagaklaasi katki. Õnneks on mul toonklaas ning tänu sellele püsib klaas veel mingil moel ees.
Üldiselt jäin päevaga rahule, küll aga oleksin tahtnud näha müstilisi laineid, mis teatud tingimuste kokkulangedes pidavat Püünsisse tekkima.
fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Püünsi”]
Kuna olen viimasel paaril Hiiumaa-tripil praamist maha jäänud, olin seekord Rohukülas kohal tund aega varem ja bronniga.
Sinnasõit laabus tõrgeteta, ning samamoodi võib ütelda ka peaaegu kõikide esimese päeva sõitude kohta. Päris mitmes sõidus olin pika vahega esimene. Enne viimast sõitu kukkus aga tuul alla kolme meetri ning formulaga enam glissi ei saanud. Finišijoone ületasin ühena viimastest. Järgnes ütlemata mõnus aftekas mis viis mõtted kiiresti ja kaugele tuule puudumise tõttu mastiga koju sõudmise mälestusest.
Teise päeva hommikul oli veel tuulelootust, mistõttu valisin suure svertlaua asemele siiski formula. Veepeal pidin aga tunnistama, et sain tünga. Ainuke võiduvõimalus oleks olnud siis, kui ka svertlaudur/formulist Keskküla ühe tünga oleks saanud. Seetõttu pumpasin kõigest hingest glissi, jätmaks kaldalolijatele mulje, et tegelikult puhub. Keskküla küll ootas viimase minutini, kuid otsustas siiski windglideri kasuks. Seetõttu oli liidrikoha kaotamine ilmselge. Edasi kulges mu päev lauldes: “What do you do with a drunken sailor, Earl-eye in the morning”. Viimases sõidus viskasin tervislikel põhjustel rätiku ringi ning läksin kaldale.
Üldkokkuvõttes saavutasin ikkagi kolmanda koha. Raivole ja Aivarile tegin ära 😀
Ilma pikemalt seletamata – just selliste päevade nimel me siin Ristnas käimegi. Kuid päeva lõppedes ruttavad lõbustuspargi külastajad reeglina oma ellu tagasi, pisikesi Ristna-tükikesi südametes kaasa viies. Lõbustuspark ja muidu imeilus koht jääb tühjana maha ja ootama, karussellid ja teised atraktsioonid keerlevad veel veidike edasi, aga jäävad ka siis vaiksemaks ja vaiksemaks…
Jäin täna päikeseloojangut imetlema, niisama lõkke ääres lesides taevasse vahtima ja oma mõtteid korrastama. Puid jätkus kolmeks tunniks. Soojad suveööd.
Väga mõnus seltskond oli siin täna. Alar (naise ja lastega), kõik koerad, 2 autotäit lätlasi, ja veel palju teisi toredaid inimesi.
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Tänase päeva hea õppetund oli, et side-off tuulega on väga raske lainesettidele pihta saada. Sommidel oli see kuidagi eriti hästi käpas ja vahel tundus, et nad ainult settidega sõitsidki. Laine läks päeva peale järjest pisemaks, kuid paremale tekkisid peegelsiledad pikad liinid, millega sai Arbo sõnul sõita maakera äärele.
Ma jõudsin end tühjaks sõita juba enne seda, kui keskpäevase praami seltskond kohale jõudis. Siis klõpsisin Urmas Niine fotokaga veidi pilte, millest valisin ka meie lehele pisikese assortii.
fotograaf: Taavi Tiirik
surfikoht: [maui-map “Ristna”]
Terve hommikupooliku üritasin endale sisendada, et tuult ei ole nii palju kui paisab, ja et kui ongi, siis 10sega pean ju ikka vastu. Nimelt – kuna mul puudub varustus, millega sõita külgtuules 9-12 m/s tuulega – otsustasin valida varustuse, millega sõidan 8-15 m/s tuulega rada. Hakkasin ürituses kahtlema siis, kui Raivo Saarm enne mind vette ronis ja tal kamad käest minema tahtsid lennata.
Esimene start oli põrgu. Mõtlesin vaid sellest kuidas saaks purjest tuult välja. Õnneks sõit katkestati. Teisest sõidust alates hakkas tuul kukkuma, ning peale kolmandat starti oli enam vähem võimalik juba formula ning 10,0 purjega sõita. Sõitsin samade asjadega päeva lõpuni ning endalegi üllatuseks olin päeva lõpuks liider. Vaatamate sellele pidin tihti tunnistama, et tugeva tuulega on slaalomi laual ilmselge eelis.
Väga kurb oli see, et Regina, kellel on täna (26.08) sünnipäev, sai tänu õnnetule juhusele jala kipsi. Igal juhul palju õnne talle sünnipäeva puhul ning soovin kiiret paranemist!
Teiseks päevaks tegin piisavalt aftersurfi, kuid korralik tuul tuli alles võistluste lõpus. Esimesed sõidud olid stiilis “tiksun-glissin”. Olles suurema osa ööst “tuult nõidunud” ja maganud vaid mõned tunnid, on sellised tingimused veest tühjale organismile ikka kohutavalt rasked. Sellele vaatamata tegin päris head stardid ning ei läinud kaasa Aiku mõttega, et “tegelikult puhub korralik tuul” ning valisin oma lemmikpurje [cref maui-sails-tr5-2009 11,0 Tr5 xt]. Ka Raivo üritas mulle miskipärast seletada, et peaksin formula asemel võtma tormikomplekti – 85 liitrise ja purjeks 6,2.
Päeva lõpuks panin Saare etapi kinni ning olen Bacardi Fun sarja liider. Küll aga ma ei tea veel, kas saan Hiiumaa etapist täies mahus osa võtta, seetõttu on veel raske selleaastast sarja võitjat ennustada.
Hommikul ärgates olin valmis juba triatloni-plaani maha matma, kuna üle pika aja puhus korralik tuul. Peale pikka kaalumist otsustasin, et lähen ja teen esmalt kiirelt lühikese distantsi läbi ning tõttan siis kohe edasi surfama.
Start anti külmas jõevees asuva kahe poi vahelt. Formula startidest teadsin, kui oluline on stardikoht, ning hõivasin kiirelt omaarust parima koha. Veel enne kui kõik vette jõudsid, hakati kohtuniku peale karjuma, et too kiiresti stardi annaks. Ilma kalipsodeta tüübid tegid eriti kõva kisa.
Start läks mul hästi ja kõva 30-50 meetrit ujusin enneolematult kiiresti. Kuid siis, tänu külmalt (isegi jääkülmalt) spurdile, jooksis kops kokku, kõhtu tulid mingid gaasid, ning kroolida enam ei suutnud. Edasi ujusin sihikindlalt konna. Nii kuni poini, milleks oli muideks roosa naerupall, ja sealt edasi jälle natuke krooli, kuigi see ajas pulsi veel rohkem lakke kui varem. Kõige hullem oli, et tänu külmale veele ei suutnud ma isegi konna õige tehnikaga ujuda. Ujusin pea veepeal varianti. Peale kuut minutit ja 43 sekundit (300 meetrit) sõna otses mõttes roomasin jõest välja, kuna kallas oli libe ning kohe ei suutnud end püsti ajada. Rataste poole joostes käis pilt ikka korralikult ringi.
Ratta peale sain kiirelt. Suur tänu Andres Barabanovile, kes jagas mulle õpetussõnu kuidas vahetusalas käituda. Rattasõitu alustasin koos ühe maanteeratturiga, kes oli samuti esimest korda triatlonil. Esimesel pöördel suutis ta tänu ideaalsele pöördele eest minema panna. Kusagil poolel teel sain kopsud normaalselt tööle ja gaasid ka kõhust välja ning olemine läks väga palju paremaks. Järgnes 20 minutit ja 16 sekundit kestev jalgrattasõit (10km), mille käigus võtsin tulbisti kohti. Eelkõige tänu süsinik-kahvliga rattale : ) Ja meenus paroodiaklipp “Team Mahe” lehelt. Vahepeal tegi asi isegi niivõrd nalja, et küsisin ühelt, kes parajasti minust möödus, et kas tal on karbon raam? Ta mõtles veidi, vaatas mind imelikult ning ütles kurvalt et ei ole.
Vahetusalasse jõudes ei huvitanud mind ideaalseks sõlmimiseks valmis pandud tossupaelad absoluutselt. Viskasin need lihtsalt tossudesse ning panin ajama. Jooksus kartsin rohkem kohti ära anda, kui tegelikult juhtus. Ja jooksurajal tulid vahepeal eesolijad vastu. Neist üks (too jalgrattur) viskas käega isegi patsu ning naeris mu üle veel rohkem kui see naerupall, mis oli jõkke istutatud. Sel hetkel ei olnud meie vahe pikk ning lootsin ta veel kinni püüda. See jäi vaid lootuseks, sest mu tempo muutus tasapidi aeglasemaks. Finišisirgel jooksis üks väike umbes 14-15 aastane poiss minust mööda ja ergutates, et: “pane tempot juurde, üks tuleb veel tagant.” Hetke mõtlesin, ning seejärel alustasin spurti. Otseloomulikult oli viimasel kümnel meetril 90 kraadine tõus. 2 km jooksudistantsi läbimise aeg oli 10:32.
Kogu distantsi läbisin 37,5 minutiga. Ning 26st “harrastajast” sain 15nda koha. Kokkuvõtvalt on triatlon lahe asi ning kordan üritust kindlasti veel. Järgmisel korral olen muidugi nii mõnetigi targem. Näiteks tean, et kuna ujumine on mu kõige nõrgem ala, siis ei tasu seal mootoripöördeid põhja lasta. Eriti veel külmas jões ja ilma eelneva soojendusta. Tulemusi näeb siit.
Õhtul sõitsin Topusse lootes seal sõita saada, kuid sel päeval sain tünga. järgmisel päeval sain 4,5 ja 85sega triibutada, kuid keha oli parajalt läbi ning midagi huvitavat ei suutnud sellest päevast välja pigistada.
