maui.ee

Täna tegin Andaluusia Cup’il ühe sõidu. Purje tõmbasin suhteliselt üle ning seekord panin ka stardikella käe peale. Stardis nägin, kuidas Martin ja John vasakuga tulid, üritasin liinipeal laiutada ning viimasel hetkel pidurid peale tõmmata. Tekkis suhteliselt hea auk, kuid nad tulid liiga vara liini juurde ning sain selle augu uhkelt ainult endale kiirenduseks. Start oli hea, kuid nagu ikka hakkasin kohe kõrguses hävima. Märgis olin koos samade sõitjatega nagu eile. Allatuules oli kiirus super ja hakkasin jälle kohti võtma. Lõpuks oli tuult juba 10m/s ning 11se purjega hakkas raskeks minema. Kuna saan sõita veel mitu päeva jutti, läksin kaldale tagasi.

[maui-gallery “20090705_cadiz”]
fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “El Puerto de Santa Maria”]

Peale neljatunnist lendu otsisime veel 2 tundi rendiautot. Kandidaatideks olid Citroen Berlingo, Fiat Banda ning Seat Leon. Kõige mõistlikum oli Leon, mis sai endale mõne aja pärast pooleteise meetrise kamakoorma katusele. Mõistagi ilma katuseraamideta. Tänu Saksa äikesetormile, uimasele autorenditeenindusele ning juhuslikule “turismireisile” Cadizi, nihkus meie ajagraafik tunde edasi. Valdelagranasse jõudsime kella kolme nelja paiku öösel. Korteri rentija oli selleks ajaks oma tööpäeva juba lõpetanud, läksime randa ning magasime lauakottides. Muidu oli OK – liiv oli pehme ja temperatuur oli ka normaalne, kuid kahjuks olid sääsed ning jalgpallifännid kes ujusid ja laulsid oma klubi laule kohe meie laagri lähedal.

Võistluspaigal, mis asub linnast 2 km kaugusel looduskaitsealal (palju siile ja jäneseid) olime hommikul kohal peaaegu esimestena. Ainult paar tundi saimegi magada. Kokku on võistluste tarvis üles pandud 6 suurt telki + väike lava.

MMi raames oli täna treeningpäev, kuid see-eest toimus Andalucia Cup’i nimeline võistlus. Mina võtsin võistlussõite väga vabas vormis ja seetõttu oli ka tulemus “vabas vormis”. Kuid nautisin iga hetke. Pole ju tihti võimalik ainult shortside väel sõita ja veel nii, et vahepeal hüppad vette, et jahutust saada 🙂 Võidusõidu ajal ma seda siiski ei teinud. Pärast esimest sõitu kaldal Fernandoga rääkides tunnistas ta, et meie esinumber on ikka päris kiire. Sellest, et John teine oli ma veel ei teadnud. Hetk hiljem, kui sellest kuulsin, läks tuju nende kahe tulemuste üle päris heaks. Loodan, et esamaspäeval algaval võistlusel sama hästi läheb. Kuna ees on pikk pikk võistlus, tegi John puhkamise eesmärgil kaasa vaid esimese sõidu. Martin aga, kellel me Johannesega soovitasime peale teist sõitu maha tulla, et mitte üle pingutada, sattus oma kiirusest (2x esimene) ja tohutult mõnusast ilmast joovastusse ning jättis korra veel konkurentid väga väga kaugele. Peale viimast sõitu tunnistas teisele kohale tulnud Fernando, et kas Martin on väga väga kiire või meie kõik oleme aeglased. AUS-30 oli võtnud eesmärgiks Martiniga kiirust võrrelda – eesmärgi saavutamiseks jättis ta märgid võtmata ja nii mitu korda.

Õhtul saime oma korteri kätte, kusjuures pean ära mainima, et elame kaheksandal korrusel ning meil on merevaade 🙂 Lisaks on meil nüüd veel lood sellest, kuidas Martin ja Johannes kunagi trapetseid meisterdasid.

[maui-gallery “20090704_cadiz”]
fotograafid: Jaanus Ree, Johannes Kaju
surfikoht: [maui-map “El Puerto de Santa Maria”]

Tänu Laulu- ja Tantsupeole oli terve linn silkavaid noori neide täis, keda võib tänada erinevate ummikute eest – pole ju võimalik neist kiiresti mööduda. Nii jõudsimegi Piritale plaanitust veidike hiljem. Toppisime minu Avensise purjeid täis ning lisaks saime ka katusele meetrikõrguse kuhja. Ka tee Piritalt Ülemistele oli täis ummikuid. Kuid siiski … just nagu pagilise ilma korral, oli raja erinevatest nurkadest võimalik tuult leida, või sõita lihtsalt ja julmalt aukudest läbi. Kuna mu autol sellise koorma all igasugune kiirendus puudub, tegin Piritalt lennujaama jõudmiseks Lasnamäele peaaegu ringi peale. Tundus, et asi toimis, sest minust tunduvalt kiirem Martin, kes läks läbi linna, keeras mulle viimase valgusfoori eest vahele. Lennujaamas on nüüd uus süsteem – bussi- ja autorada. Millegipärast tehti mulle lahti bussidele mõeldud värav ning sain kogu Avensise tühjaks visata otse väljuvate lendude ukse ette. Pagasit sisse check‘ides käisid külmavärinad läbi, kui küsiti palju surfikomplekti kaalulimiit on. Mul on halb mälestus sarnase küsimusega Inglismaalt, aga see on omaette pikem lugu. Igal juhul astus koheselt ligi kena neiu, kes esindas tõenäoliselt Horizon Travelit ning lausus, et kamadel võib ikka kaalu olla. Tohutu kergendus. Edasi jooksime lennukile. Peale seda, kui lennuki stardiga venitati ca 20 minutit, vabandati, et Saksamaal on äikesetorm ja võite veel tunnikese lennujaamas jalgu sirutada. Nüüd kutsutakse uuesti lennukile.

Need on mõned meenutused mu kevadisest Hispaania-seiklusest. Homme lähen jälle, aga seekord mitte häälega vaid Horizon Traveli toel ja lennukiga. Eks ma pärast kirjutan kõigest pikemalt ja teen toredaid pilte ka : )

Aastaid tagasi ahhetasin, kui sõber surfareid iseloomustas: hiilivad töölt minema, käivad varahommikuti sõitmas,  naistele luuletavad lugusid, et kodust merele saada, jääpangad ei ole takistuseks (elagu Penny), kõigil on vähemalt 3 purje ja 2 lauda, talvel käiakse soojal maal ainult selle nimel, et saaks paar triipu kirja. Olin veendunud, et minust sellist fanaatikut ei saa, kuid vaat mis juhtus – peaaegu kõik need veidike normaalsest kõrvalekaldega asjad olen ära teinud ja rohkemgi veel, isegi läbi Euroopa hääletasin, et paar nädalat surfata. Just sellest tahangi teile jutustada.

Ühel ilusal reedeõhtul otsustasin, et pühapäeval lähen Hispaaniasse Cadizi surfama. Kuidas, seda ma veel ei teadnud ja ei hakanud sellesse tol hetkel veel süüvima ka. Aega oli ju tervelt kaks päeva. Hiljem, sõpradega väljas istudes, pajatas üks oma Warssavisse hääletamise seiklusest. Ma eriti tähelepanelikult ei kuulanud, kuna neiu naeratus vastaslauast oli tol hetkel huvitavam. Järgmisel päeval hakkasin uurima kõikvõimalike varjante Andaluciasse sõiduks. Helistasin paar surfarist tuttavat läbi, et äkki nood viitsivad kaasa tulla – siis oleks saanud autoga minna. Käisin ka lennupileteid noolimas, kuid ainsad mõistliku hinnaga piletid olid tagasiots kolme nädala pärast. Tol hetkel meenus jutt pöidlaküüdist Hispaaniasse. Mõtlesin, et mis seal ikka keerulist on ja et mis minuga ikka juhtuda saab.

Järgmisel hommikul kell seitse – ajal, mil Pika Hermanni tornist lastakse Eesti hümni, seisin kahe kotiga Vabaduse väljaku bussipeatuses ning ootasin bussi nr. 18, mis mind Vana-Pääskülla hääletama viiks. Baltimaad möödusid kiirelt ja huvitavalt. Inimesed, kes küüti pakkusid, olid väga toredad ja asjalikud: kohtunik Pärnust; eestlasest bridzimängija / orienteeruja, kes elab Riias;  hipist endine teivashüppaja, kes kusjuures arvas kohe peale seda, kui mainisin, et Hispaaniasse lähen, et olen surfar (see on vist juba näkku kirjutatud?); perekeskne endine rallikohtunik ja korstnameister, kes mind Poola piirini viis.

Kui seni korjas uus auto mind peale 0,1-5 minuti jooksul, siis Poola piiril olevas rekkaparklas seisin 5 tundi, lehvitasin aina oma Warssavi sildiga ja kerge lootusetuse tunne tuli peale. Kuigi läks pimedaks, ei tahtnud ma veel magamiskotti lahti rullida. Lõpuks võttis üks autotreiler mind peale, kui küsisin kas temaga vähemalt Augustowisse saab. Selgus, et nad läbi Warssavi ei sõidagi ning peaksin oma sildi ümber kirjutama. Mina leidsin aga, et targem on ööseks Warssavisse jõuda. Sain ühtejutti sõita 3 veoauto kabiinis ja raadio teel leiti mulle uus küüt. Lõpetasin kesklinnas.

Kell oli 2 öösel, olin autodes juba natuke maganud ning tahtsin edasi hääletada. Kesklinnas oli seda võrdlemisi keeruline teha. Kuid siiski – kuna mul oli kaasas Wilssoni tennisekott, siis üks tennisist peatus ning viskas mu oma „ägeda“ 5se BMWga kella 4 paiku linnaserva. Ka seal oli olukord lootusetu. Sõitsin liinibussiga paar peatust edasi. 7 paiku võttis mind peale üks tüüpiline sakslane – mööblitislerite koja juht. Jäin magama, kuna tema jutt oli võrdlemisi igav.  Paar tundi hiljem olime Saksa piiril. Jätkasin hääletamist rekkaparklas, kuid mitte väga aktiivselt. Lõpuks sain jälle auto peale ja mind organiseeriti järjest lähemale mu sihtpunktile. Päev lõppes Leedu juhi hääldusveast tekkinud prohmakaga. Mina kuulsin et Mulhouse, kuid tema ütles hoopis Neunhouse. Kui viga märkasin, lasin end esimeses tanklas maha panna. Sain veel ühe sõidu rekkajuhiga, kes rääkis, et ka tema “hijacked cars when he was jung“ (õige hitchhike).  Ja siis ootas mind ees teekonna kõige raskem osa – öö bensukas, kus keegi minust välja ei tee. Ja mu silt oli selle koha kohta ikka väga vale. Peale seda, kui olin paar tundi öösel põõsas maganud, tekkis mõte kirjutada sildile lähedalasuva tee number, kuhu mul jõuda oli vaja. Kohe läkski õnneks ja kiirusega 200 km/h viidi mind kohale. Kogu edasine päev oli täis õnne. Õhtul mängisime isegi koos Saksa noortega Prantsusmaal geocaching‘ut. Öösel olin juba Lõuna-Prantsusmaal ja seal läks alles raskeks kuna Saksa, Hispaania ja Prantsusmaa numbrimärkidega autod ei taha üldiselt eriti kedagi peale võtta. Barcelonani viis mind hoopiski vene veokas. See oli hääletamise jubedaim osa: maikas venelane, õlal suur ja kole tätoveering, kuulas raadiost ehedat vene muusikat ning tõmbas vahetpidamata ja akent lahti tegemata suitsu. Barcelonas tunnistasin juba peaaegu kaotust ning olin valmis ühistrantsporti kasutades linna sõitma, et sealt kaugbussiliiniga Cadizi sõita. Kuid siiski korjas mind peale üks rootslane, kes sõitis oma Volvoga Alicantesse mingi paadi järele. Alicantes leidsin, et olen juba piisavalt lähedal, et ühistrantspordiga edasi liikuda. Algul plaanisin minna rongiga lõpp-punkti, aga pilet oli tohutult kallis. Jäid üle vaid 9 tunnine bussisõit või siis hääletamine. Tagantjärgi on mul kurb meel, et bussi kasuks otsustasin, kuna see sõit oli tohutult igav. Oleksin võinud vähemalt proovida hääletada, kuigi kohalikud ütlevad, et see on siin suhteliselt lootusetu.

Tänaseks olen saanud 5 korralikku purjelauapäeva jutti ning kord proovisin isegi lainelauasõitu. Tagasilennuni on aega 2 nädalat ja juba praeguseks on 3,5 päevane hääletamine ennast rohkem kui ära tasunud.

Jaanus
Est 975

fotograaf: Jaanus Ree

Liepaja on mõnus väike linnake, kus võistluspaigast mõne meetri kaugusel küsitakse vaatamisväärsuste imetlemiseks alla keeratud autoaknast raha ja süüa. Linn meenutas mulle 10 aasta tagust Paldiskit – mahajäätud majad, sõjaväekasarmud, kinnilöödud aknad jne. Võistlus peeti 2×3 km mõõtudega ja muulidega ümbritsetud sadama-alas. Tänu kahele mereväravale tekkis sinna „mõnus“ põrkelaine ja chop. Tuul pagitas ja mitte vähe. Väljaspool sadama-ala oli super ilm ja tingimused, kuid kuna puudus piisav arv turvakaatreid, siis turvalisuse eesmärgil peeti võistlus sel väikesel alal.

Esimesel päeval tegin stardid 2/3 liini pealt, kuna nii märgis kui ka kaatri juures oli liiga palju rahvast. Tegelikult oli igal pool väga palju sõitjad. Liin oli väga lühike. Sõitudega jäin rahule ja suutsin oma põhikonkurente edestada. Nurk oli hea, kiirus veidike tagasihoidlikum ning eneselegi üllatuseks suutsin mõlemas sõidus ära tabada selle hetke, mil tuli teha lisa-jibe. Võitsin sellega nii mõnegi koha.

Teise päeva alustuseks kattus võistlusala vahetult enne starti külma uduga. Sõitu ei tehtud, kuna märki võis näha vaid oma fantaasiates ja meid aeti kaldale tagasi. Lahe vaatepilt oli… sõita nii, et läbi udu ilmub ootamatult keegi tee peale ning hakkab hõikama: parem, parem. Peale lõunat saabus korralik ilma uduta tuul. Esimese sõidu (üldine valestart) teise stardi tegin vasakuga. Mõlemal korral sain grupist päris õnnelikult läbi, aga kalda alla sõites kaotasin päris korralikult. Lisaks hakkasin traejektoore valesti hindama ning tegin päris mitu lisa-jibe/ -pauti, mistõttu suutsin ühe sõiduga sama palju punkte koguda kui esimesel päeval kokku. Kiirust ei suutnud hoida kuna tuult oli liiga palju ja puri arvatavasti vähe peale tõmmatud. Suht fail – 48s koht.

Teises sõidus läksin enne starti kaatri juurde ja jäin sinna seisma, et õigel momendil hoogu koguma hakata. Sama plaan oli ka lätlasel keda kutsutakse lontuks. Tal oli vaja tulla täpselt samasse kohtra seisma. Oleksime peaaegu mõlemad kukkunud… otsustasin plaanitust varem sealt jalga lasta. Hakkasin vaikselt liikuma. Vettik sõitis mulle otse peale ja kuna mul hoogu polnud, vajusin veidike allapoole. Seejärel tuli järgmine tüüp kes tegi samamoodi. Jne, jne. Hea, et üldse starditud sain. Edasi läks ka suht jamasti – üritasin vist liiga palju nurka suruda ning kaotasin kiiruses. Erinevalt eelmisest sõidust hindasin märkide asukohta tuule suhtes valesti vaid allatuules ning hävisin seetõttu veidike vähem.

Lõppkokkuvõttes olin ikkagi enam-vähem omal kohal – 31sel kohal.

Pildid

fotograaf: Johannes Kaju
surfikoht: [maui-map “Liepaja”]

Eesmärk oli teha puhkepäev, kuid miskitõttu otsustasin puhata Pirital. Peale tunnist passimist jõudsin järeldusele, et kõige targem on puhata merel ja seda 10-ruuduse purjega kui tuult napib ka 12stele. Niine tuli kaatriga merele, sõitis kaasa ning komenteeris tehtud vigu. „Puhkasin“ merel küll ca tunnikese, kuid see-eest oli trenn tänu veepealsetele komentaaridele kasulikum, kui nädal aega niisama sõitu. Tegelikult oli pukamisest asi väga kaugel… paras pidev pumpamine. Väsitav oli.

Jaani ajal panime mõlemal päeval raja sisse. Esimesel päeval sõitsin Z uimega, teisel päeval Debochietega. Natuke on ikka vahet küll : ) Eriti kiiruses ja kohalt ära minekus. Üllatavalt oli kõrgus mõlema uime puhul üpriski sama – viimasetel päevadel on see mul ülestõmbamise otsast kinni hoides päris normaalseks läinud. Sain lõpuks ka TR5 xt trimmi paika. Allatuult on sellega ikka väga mugav sõita.

Ilmataat tegi jaanipäevaks väga meeldiva kingituse. Teisel päeval sai sõita isegi lühikese kalipsoga : ) Vesi oli sile ning tuul oli ja nagu maatuulega ikka, oli tuul veidike pagiline. Lahe oli see, et enamik sõitjatest olid kohal ning sai korralikult trenni teha. Mõlemal päevad oli umbes 10 sõitjat stardis.

Idatuuled pidid sobima Mary Poppinsile, kuid Pirital võib idatuulega nii korraliku briisi saada, et ka purjelauaga sõita kannatab. Kuigi prognoosi polnud ja Topi mõõtja näitas suht vähe, läksin siiski Piritale lootuses, et äkki täna saaab. Ja saigi (5-9 m/s), kolm tundi ning 65 km sain. Uimeks oli Z-s ning purjeks Maui Sails Tr5xt. Allatuul oli OK, aga krüssuga pean midagi ette võtma. Ülestõmbamisotsast ühe käega kinni hoides oli lõpuks juba enamvähem, kuid võiks veelgi parem olla. Kõik on asendis kinni ja küll ta ühel heal päeval tuleb.

Eelmisel nädalal korraldasime 2 startide ja märkidega formulatreeningut ja sattusin veepeale rohkem kaatri kui purjelauaga. Huvitav oli vahelduseks toimuvat kõrvalt vaadata: kuidas üritatakse erinevate strateegiate abil oma kohti parandada, mida teevad meie parimad startides teisiti jne.

Kuigi laupäeval võtsin eesmärgiks tööd teha, ei suutnud ma ikkagi vastu panna mõnusale meretuulele koos meeldiva päikesega. Ja üle pika aja leidis tee surfiklubisse üles ka vahepeal edukalt purjetamisega tegelenud Madis Väin. Esmalt arvasime, et tüüp tuli „väikese“ hilinemisega surfilaadale, kuid Madise eesmärk oli siiski merele minna. Rigasin samuti 11,0 ning uimeks sain kasutada Z-s’i. Super uim, kuid minu jaoks oli see selle ilmaga liiga suur. Jalad väsisid ära ning asendit kontrollida ei suutnud. Küll aga oli selgelt aru saada, et kiirendus on Debochiete omast tunduvalt parem. Lisaks oli arvatavasti purje „tack strap“ valesti paigutatud ning seetõttu tavapärasest keerulisem sõita. Madise kiirus oli minu omast tsipake parem. Triibutasime alguses niisama ning siis panime ühe halsiga Aegna alla ning teisega tagasi. Vahepeal tõstis piisavalt tuult, et minna väiksemate asjadega sõitma. Rigasin peaaegu 10se üles, kuid siis hakkas mingi hääl peas ütlema, et tuleb tagasi tööle minna. Hääled said võidu. Pirita teel koju sõites oli äge vaadata kuidas silmapiiril Martin ja Erno merd mööda linna poole kihutasid.