Täna tegime Pirital märkidega trenni. Trimmis oli mul midagi valesti, või siis viimasest tulenevalt kehaasendis. Igal juhul kõrgust ja kiirust ülestuules ei olnud. Allatuules oli trimm veidike parem, aga on ka paremaid päevi olnud. Hiljem videolt vaadates paistiski välja kuidas käed asetsevad poomil kõverdatult ja mitte sirgelt. Kokku üle 2 tunni veepeal. Päris läbi võttis.
surfikoht: [maui-map “Pirita”]
Reedel andis Surfclub mulle proovimiseks miniatuurse veekindla kaamera. Kuna ilm oli nii paljutõotav, siis ma veepeale ei kiirustanud. Nii magasingi jälle sõiduilma maha ja sain tünga. Vähemalt päike siras taevas ning pumpamise harjutamiseks oli tuult piisavalt… pikapeale hakkas isegi palav, sest jahutavat tuult ju õieti ei olnud : ) Ja enne tunniajast tiksumist sain 7 sekundit glisseerida ning see jäi ka videosse.
surfikoht: [maui-map “Pirita”]
Tüngasaamine on muutunud igapäevaseks… täna sain Pirital. Kui asjad koos, nägin, kuidas teised tiksudes välja tulevad. Samas paistis kaugusest tumedam triip lähenemas ja lootsin, et äkki tuleb tuul tagasi. Sain seal triibus paar glissi-otsa ning sellega asi piirduski. Olin veepeal umbes 20 min.
Peale mitmetunnist tuuleootamist Pirital, laekus info, et Harkul puhub. Kõlas uskumatuna, aga nii see oli – sealse surfiklubi mõõtja näitas 9 m/s. Kui kohale jõudsin, olid tunnid juba alanud. Kahjuks ka põhimõtteliselt juba lõppenud. Aivar, Kask ja nii mõned teisedki tulid parajasti veest välja, kui me asjad rigatud saime. Läksime siiski proovima, A. Valkna ja H. Kaar ühes minuga. Nemad küll slallikatel ja mina formula 10,7’ga.
Esimesed 20 min. olid täies glissis. Harjutasin erinevaid manöövreid: näiteks väga agresiivseid paute ja jibe, mida oli tänu siledale veele väga meeldiv teha. Vahepeal hakkasid aga ilmnema tuule kustumise märgid. Andsin veel kiirelt kamad Aivarile, et ta saaks ka selle aasta formulahooaja avada, kuid mõne aja pärast tuul vaikis. Käisin veel korra proovimas kuid mõtetult – isegi 10,7’ga ei saanud enam käima.
Kuna ilm oli soe ja mõnus, otsustasime teha väikese grilli. Peale esimeste vorstide valmimist keeras suuna ära ning hakkas puhuma. Ka temperatuur läks järsult allapoole. Märjast kalipsost hoolimata oli Aivar nõus kamad uuesti rigama ning veepeale minema. Ka mulle anti lootust proovida ilusaid slaalomi-mänguasju, aga seleks ajaks kui peale jõudsin, oli juba tuulega kõik. Sain päeva teise tünga. Lõpetuseks mõnus lõõgastav saun sõudebaasis 😀
Kuna päev läbi sai hästi slalli sõita, oli võrdlemisi raske uskuda, et tuul on ära kukkunud ning valisin 9,8 ruuduse purje. Merele jõudes taipasin kohe, et puri on liiga pisike. Sellegipoolest arvasin, et olen “väga kiire” ja “vägeva nurgaga”. Kui Niine ja Gunnar veepeale tulid pidin aga tunnistama vana tõde, et arenguruumi on veel tohutult 😀 Raivo sõitis ka täna päris hästi.
Vedasin lõpuks kamad Piritale ning läksin ka kohe sõitma. Kuigi plaanisin kinnaste ja kapuutsiga päeva teha, loobusin nendest viimasel hetkel ja kuna merel oli piisavalt tegemist, siis ei hakanudki enne külm kui alles päris lõpus, kui ühes paudis vette kukkusin. Seadistused ei tundunud nii head kui need, milleni Cadizis jõudsin. Võib-olla olid põhjuseks sussid või paks kalipso. Tore avastus oli see, et keegi oli Puerto Sherrys mu vanad downhaul-otsad ära varastanud – need olid noaga läbi lõigatud. Ju vast oli kellelgi neid rohkem vaja kui mul 🙁 Formulatega käis merel 10 inimest kellest 8 sõitsid rada. Kokku olin vees umbes 2 tundi.
PS! Eilsest ja üleeilsest taastumiseks tegin hommikupoolikul rattaga 45 km otsa.
foto: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Pirita”]
Eile oli meil võrdlemisi ekstreemne jalgpallimatš. Muidu oli kõik normaalne ja platsiks valisime seekord isegi õige, ilma lumekatteta jalkaväljaku 😀 Aga et keegi ei näeks kui halvasti me mängime, otsustasime mängida pimedas. Kahjuks muutusid ka väravad ja pall võrdlemisi halvasti märgatavaks ning isegi oma võistkonnakaaslasi ei olnud võimalik üles leida. Kui palli enda kätte sain, siis näha ei olnud kuidas inimesed minu poole jooksid, küll aga oli seda kuulda. Kokku mängisime umbes 2 tundi ja aegajalt näitas pulsikell 180+. Ei ole harjunud selliste kiirendustega mida jalkas pidevalt tegema peab.
PS! Umbes tund aega väntasin rattaga ka.
Eile tegin üle pika aja ühe rattatrenni. Mõtlesin, et kuna ma ei ole ammu pedaale sõtkunud, teen rahulikult kerides väikese ringi, et mitte endale liiga teha. Esimese otsa kesklinnast Sauele võtsingi rahulikult. Pulss käitus vägagi võrreldavalt kuu aega tagasi tehtud trenniga. Siis aga ei suutnud vastu panna mõnusale taganttuulele, mis viis mind otse Piritale. Kiiruseks oli enamasti ca 45 km/h, kusjuures pulss jäi üllatavalt anaeroobse piirimaile (162). Pirital otsustasin end koguda. Vaatasin, kuidas Juss seisis 15 minutit kamad pea peal – mõeldes, kas merel on tuult või mitte. Niine ja Tartu Tom glisseerisid samal ajal vahelduva eduga. Tuul kukkuski kohe ära ning keeras 180 kraadi. Koju sõites sain veelkord taganttuult nautida. Katsusin hoida kiirust 40 km/h, kuid ilmselgelt olin juba veidike väsinud. Pulsikella vaadates nägin numbreid, mis ületasid 170’t, ja tõmbasin igaks juhuks tempot alla. Kulgesin edasi normaalse sõidukiirusega (ca 30-35km/h). Kella unustasin kahjuks käima panemata ning aega, läbitud distantsi, keskmist pulssi ja tempot seetõttu täpselt ei tea.
Lugesin eile poole ööni raamatut sarjast “Seiklusjutte maalt ja merelt”, jäin koguni lugemise ajal randa magama ning ärkasin alles hommikul, kui tugev Poniente mind üles raputas. Peale seda, kui olin surfiklubis paar tundi päikese käes tukastanud, tegin üksi formulatrenni (teised olid slallikatega). Pärast komveerandtunnist trenni jaks lõppes. Kamadeks olid 9,8 ja R13 ning tuult 12-13 m/s. Muidu poleks läinudki, aga see oli siiski võib-olla mu viimane päev siin. Pärast pikemat taastumist harjutasin Tushingami slallipurje ja F2 freeride’kaga jibe. Kokku olin täna veepeal umbes 4 tundi.
[maui-gallery “200904_jaanus_hispaanias”]
Vahepeal olen kõvasti sõita saanud, kuid kuna tasuta internet on siin haruldane nähtus siis pole saanud kõike veel kirja panna. Iga sõidukorraga läheb uimetunnetus aina paremaks, eriti vasakul halsil. Tundub, et parema jalaga suudan laua edukamalt uimele lükata. Pean vist vasakule jalale hakkama eraldi üldfüüsilist tegema.
18.04 – Poniente… Täna oli meid veepeal rohkem. Hispaanlaste trenn on teistsugune. Kui meil sõidetakse paar otsa üles ning oodatakse teisi järgi, et asja arutada, siis siin tehakse tihti pause, räägitakse 2-3 min. ning sõidetakse suunda muutmata edasi. Algul arvasin, et teemaks on ikka kuidas ja mida paremini teha. Nüüd aga kaldun arvama, et jutuks on eluolu ja kõik muu 😀 Puri: 10,7 ja uim R20.
19.04 – tugevnev Poniente. Kaldale, merele, kaldale, merele… ja nii 3 tundi jutti tõsist uimede ja trimmide testimist. Minu uimedest oli selle ilmaga minu jaoks ainuõige DEB R20. Trimmi sain ka paremaks. Madala poomiga on küll mugav sõita, aga kõrgust ei saa ja liiga kõrge poomiga samuti mitte. Palju sõltus muidugi ka trapetsiotstest (iga poomikõrguse puhul katsetasin erinevaid pikkusi) – kui vähekegi rohkem tuult oli, sain normaalse poomikõrguse ja väiksemate aasadega kaalu paremini laua pealt ära.
21.04 – võrdlemisi nõrk Poniente. Kuna aga laine oli suur, sain silma järgi olusid hinnates tünga. Läksin 9,8ga ning hävisin teistega võrreldes nii kõrguses kui ka allatuules. Ühel hetkel teadvustasin endale, et nurgad pole täna minu teema, ning hakkasin uimel sõitu harjutama. Kohati tekib ulmeline lendamise tunne 😀 Teised ootasid mind alati viisakalt järele. Joovastav trenn oli. Uim R20 ja kokku üle 4 tunni.
22.04 – Levante. Selle suunaga on siin eriti sile, aga pagitab ja suheliselt lähestiku olnud sõitjad hakkasid ükshetk võrdlemisi erinevate nurkadega krüssama 😀 Suurimaks plusiks on aga tohutult soe õhk. Käisin esimest korda sel aastal shortsidega sõitmas. Purjeks 10,7 ja uim loomulikult R20.
23.04 – tugev Levante. Minu jaoks oli puhkepäev, kuna pool päeva ajasin linnapealt kamade pakkimiseks mõeldud toidukilet taga. Ülejäänud aja pakkisin asju nagu võileibu kilesse ja ootasin transamehi. Tüübid käisid küll sadama teises otsas, kuid ei vaevunud mulle ega oma ülemusele helistama, et asukohta täpsustada. Nad olid lahkunud lausudes “manjana”. Kui juhtunust teada sain, olid kõik teised juba trenni ära teinud ning maatuulega üksi minna ma ei julge. PS! Tänu Hardcorele saan enamuse oma “ülekilodest koosnevast pagasist” mööda maad Eestisse toimetada.
