Täna oli siis mu esimene päev Quatro KT 83‘ga Ristnas. Esiteks jutustan sellest lauast veidike : )
Kõige parem omadus tema juures on see, et ta on väiksem kui mu sinine Mistral. Ahter ja vöör ei põrka trepikojas vastu seinu ning lausa luks oli hommikul kell 6 seda auto peale vedada, ilma et pooled naabrid oleksid minu kolistamise peale üles ärganud. Teiseks pean kindlasti ära mainima, et ta on väga ilus, eriti hästi sobib ta kokku mu teleka-toa meresinise vaibaga. Ja kolmandaks on tal väiksemad uimed. See omadus tuli kasuks kamasid peale laadides – nimelt saime panna Krissi laua minu oma peale, nii et uimed sain alla jätta : )
Kui rääkida tänasest Ristnast, siis 11h autosõitu (sh. praami ootamine ja praamisõit) oli väärt seda ühte lainet, mille suure tiksumise peale sain 🙂 Oleksin pidanud varem vette minema võis siis hoopis päev varem kohale tulema. Aga ma ei kurda, see laine oli seda sõitu väärt. Selle lauaga saab lainesõit minu jaoks uue tähenduse 🙂
Jalgrattaga olen nüüdseks sõitnud juba mitu hooaega, sel aastal küll eriti mitteaktiivselt. Seetõttu otsustasin, et pean minema võistlema, et ehk nii tekib motivatsioon maantekas korda teha ning veidikenegi tegeleda mõne muu spordialaga peale purjelaua.
Esialgne otsus – minna maanteerattaga – tundus liiga igav ja tavaline, seetõttu võtsin pähe mõtte minna tõukekaga. Kata ja Kristo olid nõus kohe liituma, kuid mingil hetkel jõudsime järeldusele, et ka tõukerattad on siiski liiga tavalised. Asjade arenedes mõtlesime teha paadist jalgratta. Idee oli väga äge, kuid reaalsuses, nähes kui suurest ja raskest paadist jutt käib, mõtlesime raskete südametega ümber. Viimaseks ideeks jäi kolmene tandem, mille keskel on kott-tool tšillimiseks. Mõeldud-tehtud! Laenasime kaks kruiserit ning Alu Metallis lõigati ja keevitati sinna vahele raam. Tulemus sai palju ägedam kui esialgu ootasime. Esimese test-sõidu ajal kukkus küll roolisüsteem kokku, aga ei midagi parandamatut.
Paar päeva hiljem tõstsime oma kulguri kärule ning sõitsime Tartusse, et õhtul veidi grillida ning maratoniks ette valmistuda. Peale vaimu ettevalmistamise me midagi teha ei jõudnud. Õnneks saime teada mis kell start on ja kustkohast. Magama saime kell neli ja hommikul magasime muidugi sisse. Viimasel hetkel pumpasime oma karusellil kummid täis ja lisasime roostes ketile natuke õli. Isegi imestan, kuid jõudsime õigeks ajaks otse starti. Hommikusöögi sõime sealsamas stardikoridoris, kuulates teiste rallile tulnud surfarite nimesid ning mõteldes, kui paljudel nendest on tegelikult jalad raseeritud.
Sõit algas. Esimene takistus oli Riia mägi. Meie ettevalmistus oli nii hea, et arvasime, et sealt peab alla sõitma. Tegelikkuses sõitsime aga üles. Vändata ei jaksanud ning hüppasime maha ning hakkasime lükkama. See ei mõjunud jalgadele hästi. Kui ratta-kilomeetreid olime jõudnud juba varem koguda (kõva 40 km rahulikus tempos mööda Harjumaad), siis jooksutrenn jättis soovida 😛 Aga õnneks jätkus mõneks ajaks rada ainult allamäge. Olime peagi viimased ning meid jälitas „laibabuss“, mis katkestajaid peale korjas.
Sõidu jooksul leidsime uusi sõpru. Üks tüüp, kes oli tulnud niisama starti vaatama, otsustas jooksvalt meiega kogu tee kaasa sõita, jagades sealjuurs oma teadmisi rajast. Temalt saime ka teada, et Riia mäest ei tulegi alla sõita : ( Lisaks olid veel üks ema ja tütar, kes 80% distantsist meie tuules sõitsid. Eriti tore tollest mehest, kes starti vaatama tuli, oli see, et ta aitas seda tütart mäest üles lükata.
Esimese vahetuse tegime 15ndal kilomeetril – mina Kata vastu. Keskel istuda oli superluks. Vaatad taevast ning võtad päikest. Kõik see sai minu jaoks läbi 27ndal kilomeetril esimeses toidupunktis. Tagasi ratta selga istumine ei olnud kerge, vaikselt hakkasid tekkima krambid. Sõin võimalikult palju soolast ning jõin, et olukorda leevendada. Mingil hetkel sain jalad uuesti soojaks ja sõit jätkus mõnusamalt. Eriti olgu tervitatud vanem naisterahvas, kes meid rabarberitega kostitas. Ta jooksis kaasa ning andis enda ämbrist peotäite haaval rabarbereid aina juurde – huvitav vaatepilt oli. Veel pean ära mainima, et sõin järjest ära toidupunktist saadud 5 soolatud kurki, kuna üldiselt ma neid ei armasta. 10 km enne finišit läks raskeks. Tuul oli vastu ja energia otsas. Korra arvasin koguni allamäge sõites, et võtame mingit rasket tõusu.
1 km enne finišit tuli ilma karkudeta, ent endiselt kruvidega Taavi ja vahetas mind välja, ning mina läksin longboard‘i peale, mis oli rihmaga järgi tõmmatud. Jalad olid all nagu pakud. Finišeerides tegime esimese otsa mäki drive in’i jäätisekokteilide järgi.
Kuna selgus, et jõudu oli natuke veel üle, läksime pärast Rahingeleveik’i sõitma. Siinkohal märgin, et mina sõitsin sisuliselt esimest korda elus, ning Taavi oli peale mitut kuud karkudega keksimist esimest korda veepeal : )
surfikoht: Ristna
fotograafid: Jaanus Ree, Ain Härmson
Mäletan, kuidas väiksena meeldis mulle lainetes ujumas käia. See mälestus on sedavõrd tore, et suurest nostalgiast tegin seda ka viimasel kolmel päeval Eestimaa kahes tuntumas veivispotis.
Päev nr.1: Alustasin lohevõistluse pildistamisega. Lausa kurb oli vaadata, kuidas samal ajal mu puri Kadri juhtimisel mööda merd ringi sõitis ning kuidas Erno ja Penny ikka väga väga kõrgele hüppasid ning õhus keerlesid. Müstika! Kuid Jaanilaupäeva kogemuse põhjal ootasin rahulikult õhtut, et laine ilusaks läheks – tookord väsitasin end hommikul tsopis ära ning õhtul tulid kohutavalt ilusad lained. Tegelikkuses keeras õhtul tuule võrldemisi maapeale ning lisaks sellele oli meri võrdlemisi vahune, mis tähendab, et väljasaamine oli keeruline ning lained kukkusid võrdlemisi kiirelt kokku. Ilusad lained eksisteerisid vaid peas ja teiste juttudes “kui super päev ikkagi oli.” Peale mõningast rullis ujumist otsustasin end säästa ning teha panused järgmisele päevale.
Päev nr. 2: Praamid ei käi, Erno ja Penny eelistavad merele mineku asemel seda läpaka ekraanilt vaadata (PWA finaalid), lohetajad ja Vaarak üritavad tuule najal püsti seista, Kadri räägib ainult seenele- ja kojuminekust, Arbo otsib nurgataguseid “magusaid” sõidukohti, Jack korjab kuskil metsavahel puravikke, Taavi naudib sõjaväelahes võimast looduspilti. Ilmselgelt polnud mul ammugi merele asja 🙂
Lõpuks Arbo leidiski mingi sobiva ranna ning peatselt läks osa seltskonnast seal merele. Kuna pilt oli kahtlane, otsustasin algul pilte teha. Polnudki midagi toredat pildistada, suht jube nägi see sõit seal välja. Veidi aja pärast tuli Kris kaldale ning võttis mu mõttevälgatuse – Ristnasse “ujuma” minna – väga soojalt vastu. Peale seda, kui olime kõikidele vastutulevatele autodele seletanud, kuhu ja miks me läheme, panin objekiivi statiivile ning lootsin, et Kris saab merele välja. Esimene katse luhtus – Kris kandus mõnesaja meetri kaugusele allatuult. Läksin appi kamasid tassima – tuule tugevuse tõttu oli üksi seda võrdlemisi keeruline teha. Proovisin vahepeal ainult purjega lennata 🙂 Teine katse tal õnnestus, kuid suurt lainet ta ei leidnud. Kolmandal korral Kris küll jõudis suurte laineteni, aga üks umbes nii 4-5 meetrine koll jäi siiski teele ette, ja umbes viis kohutavat pesumasinat lükkasid ta kaldale ära : (
Jõudiski kätte minu kord. Teadsin, et ei saa hakkama, aga Ristnasse sai ju ometi sõidetud ning olin kindel, et kahetsen hiljem, kui isegi proovima ei lähe. Hakkasin vaikselt laulma Paha Polly “Naerame” viisi, et end rahustada. Esimese otsaga sain kuidagi merele – milline kergendus. Tagasitulles vaatasin endale ühe kolli välja ning tegin kaks liigutust, mis vast meenutasid veivamist. Kohutav kiirus oli sees, samuti hirm kukkuda. Sõitsin lainega koos kuni “nukani” välja. Kohutavalt äge! Hingasin kergendatult ning mõtlesin endamisi, et ei olnudki ju kõige hullem 🙂 Järgmised, umbes nii kõik korrad, tulin pesumasinaga kaldale… Ju vast oleks pidanud kolm korda üle õla sülitama neid mõtteid mõlgutades 😛 Igal juhul jäin rahule – tegin mis suutsin, kuni kätes ja jalgades olid vaheldumisi krambid.
Päev nr. 3: Hommikune prognoos. Uni veel silmas ja sääremarjad ei funktsioneeri, aga ikkagi olin kell 9:00 Väänas. Laine oli vähe tagasihoidlikum kui Ristnas, aga sõita oli jällegi meeldivam 🙂 Paar suurt lainet, üks kõrgem bäki katse. Siis hakkas tuul kukkuma ja otsustasin kaldale minna. Teepeal tuli aga üks väga mõnusa suuruse ja kujuga laine… hakkasin seda sõitma, ja oli nii hea, et hoolimata sellest, et ees ootas niguinii kerge tagasijalutamine, sõitsin lainega kaasa, kuni olin järsku “paremal pool” rannas. Proovisin sealt veel paar korda välja sõita, kuid tuule puudumise tõttu lõpetasin pesumasinas. Lõpuks jalutasin ikkagi “koju.” Teepeal nägin naist, kes käis niisama lainetes hüppamas ning lainetega kaasa ujumas. Tal oli lõbus 🙂 Tekkis küsimus, kas on võimalik endale kamadega rullis akrobaatika tegemine samuti meeldivaks mõtelda? :p
Pärast laupäevaõhtust Chalice kontserti ning pool ööd kestnud “tuule nõidumist”, jõudsime ikkagi kella kümneks Ristnasse. Tuul ilmselgelt puhus, kuid ei osanud aru saada mis purjele. Lähtusin prognoosist ning rigasin endale 3,5m2, aga kui nägin, kuidas ainus sõitja peale minu ning Rene 4,2’ga välja ei saanud, ära vajus ning jalutades mööda kallast tagasi krüssas, vahetasin purje 4,2 vastu. Tuule puudujäägi üle kindlasti kurta ei saanud : )
Esimese hüppe keerasin kohe üle võlli ja kukkusin vöör ees alla, ehk siis tegin back loop‘i katse. Kogemata küll, aga siiski esimest korda proovisin back loopi :D:D:D ja tuju läks kohe nii heaks, et järgmisest lainest hüppasin frondi. Pean tunnistama, et sedagi kogemata. Veidike olukorra üle järele mõtelnuna, jõudsin järeldusele, et ei ole hea, kui sihukesed asjad kogemata kipuvad juhtuma. Vahetasin purje uuesti 3,5’se vastu välja.
Tegin veel mitu triipu merele ja tagasi, ja seekord tegin juba tahtlikult back‘i katseid. Tuule tõstis nii kõvaks ja laine nii suureks, et 85/3,5’ga sõitmiseks jäi mul oskustest puudu. Sain veel ehedas pesumasinas korraliku ujumistrenni ning läksin siis kaldale ning sisustasin aega fotoreportaaži tegemisega. Algul 35mm analoog-kaameraga (homme selgub, kas midagi välja ka tuli, igaljuhul lahe kogemus). pärast pildistasin digikaga, olles ise vees otse sündmuste keerises. Oli super tripp Hiiumaale ja ilm oli ka super. Isegi kui sõita ei mõista, oli lahe kaldalt vaadata.
Hetkel siis üksnes digiga tehtud pildid. Katsun lähipäevil muud fotod ka ära ilmutada.
jaanus kirjutas on Sunday Oct 4, 2009 rubriigis jaanus, päevikud
Kuna pühapäevane prognoos oli suhteliselt hirmuäratav, tulime päev varem kohale, et oskusi lihvida. Kui olime juba mitu tundi tuult oodanud, otsustas Rene 6sega merele minna. Esimese triibu järel tuli ta kaldale ning rigas kokku 4,5 :D, mina rigasin vahepeal aga 4,2. Sõita jõudsime umbes pool tundi ja siis hakkas tuul keerutama ja pagitama. Lõpuks keeras koguni offshoreks ja vaikis kalda all päris ära. Hea oli see, et vesi oli soojem kui õhk ning seetõttu harjutasin avaveekogus ujumist. Triatloni juures tuleb see vast kasuks. Tõsi küll – ujusin koos kamadega 😀 Kui olime lõpetanud, siis tõstis jälle tuult, aga suund ei olnud enam nii hea. Loodan, et homme saame vägeva sõidupäeva.
jaanus kirjutas on Wednesday Sep 23, 2009 rubriigis jaanus, päevikud
Täna lihtsalt ei olnud minu päev.
Alustuseks ei leidnud ma Piritalt masti üles. Olin juba loobunud surfama minekust, kuid jätsin kamad igaks juhuks auto katusele, et vähemalt surfari moodi välja näha. Peale mõningast ringisõitmist meenus, et mu isa sõitis ka kunagi purjelauaga, korra käis koguni Aegna maratonil. Niisiis – saingi endale 12 aastat vana 10%se masti. Kuna Väänas oli erinevatel andemtel vaikus, läksin Püünsisse.
Pärast ülikiiret rigamist ja teibiga kalipso kokkukleepimist võtsin suuna Aegnale. Kui hakkasin esimele jibele mõtlema, sain pihta kivile. Oh happy day… Õnneks leidsin uime üles, panin selle vastas-halsi jala-aasa ning hakkasin kodupoole libisema. Trapetsit taha ei sidunud vaid surusin ahtri niivõrd vette, et sain mingit kurssi hoida. Edasi pidin sõitma väga karvase uimega, aga kuna ma ei ole üle pika aja väikestega (85/5,0) korralikku päeva saanud, oli ikkagi väga mõnus. Ühel hetkel sai mul triibutamisest villand ning hakkasin fronte katsetama. Need tulevad iga korraga aina paremini välja. Sekka muidugi mõned ägedad erandid… näiteks need “esimene jalg aasast väljas” tüüpi.
Kamasid kokku pannes sain veelkord kinnitust, et täna ei ole minu päev. Nimelt lendas mul laud tuulega katuselt minema, lüües uimega tagaklaasi katki. Õnneks on mul toonklaas ning tänu sellele püsib klaas veel mingil moel ees.
Üldiselt jäin päevaga rahule, küll aga oleksin tahtnud näha müstilisi laineid, mis teatud tingimuste kokkulangedes pidavat Püünsisse tekkima.
jaanus kirjutas on Friday Sep 18, 2009 rubriigis jaanus, päevikud
Kuna olen viimasel paaril Hiiumaa-tripil praamist maha jäänud, olin seekord Rohukülas kohal tund aega varem ja bronniga.
Sinnasõit laabus tõrgeteta, ning samamoodi võib ütelda ka peaaegu kõikide esimese päeva sõitude kohta. Päris mitmes sõidus olin pika vahega esimene. Enne viimast sõitu kukkus aga tuul alla kolme meetri ning formulaga enam glissi ei saanud. Finišijoone ületasin ühena viimastest. Järgnes ütlemata mõnus aftekas mis viis mõtted kiiresti ja kaugele tuule puudumise tõttu mastiga koju sõudmise mälestusest.
Teise päeva hommikul oli veel tuulelootust, mistõttu valisin suure svertlaua asemele siiski formula. Veepeal pidin aga tunnistama, et sain tünga. Ainuke võiduvõimalus oleks olnud siis, kui ka svertlaudur/formulist Keskküla ühe tünga oleks saanud. Seetõttu pumpasin kõigest hingest glissi, jätmaks kaldalolijatele mulje, et tegelikult puhub. Keskküla küll ootas viimase minutini, kuid otsustas siiski windglideri kasuks. Seetõttu oli liidrikoha kaotamine ilmselge. Edasi kulges mu päev lauldes: “What do you do with a drunken sailor, Earl-eye in the morning”. Viimases sõidus viskasin tervislikel põhjustel rätiku ringi ning läksin kaldale.
Üldkokkuvõttes saavutasin ikkagi kolmanda koha. Raivole ja Aivarile tegin ära 😀
jaanus kirjutas on Wednesday Aug 26, 2009 rubriigis jaanus, päevikud
Terve hommikupooliku üritasin endale sisendada, et tuult ei ole nii palju kui paisab, ja et kui ongi, siis 10sega pean ju ikka vastu. Nimelt – kuna mul puudub varustus, millega sõita külgtuules 9-12 m/s tuulega – otsustasin valida varustuse, millega sõidan 8-15 m/s tuulega rada. Hakkasin ürituses kahtlema siis, kui Raivo Saarm enne mind vette ronis ja tal kamad käest minema tahtsid lennata.
Esimene start oli põrgu. Mõtlesin vaid sellest kuidas saaks purjest tuult välja. Õnneks sõit katkestati. Teisest sõidust alates hakkas tuul kukkuma, ning peale kolmandat starti oli enam vähem võimalik juba formula ning 10,0 purjega sõita. Sõitsin samade asjadega päeva lõpuni ning endalegi üllatuseks olin päeva lõpuks liider. Vaatamate sellele pidin tihti tunnistama, et tugeva tuulega on slaalomi laual ilmselge eelis.
Väga kurb oli see, et Regina, kellel on täna (26.08) sünnipäev, sai tänu õnnetule juhusele jala kipsi. Igal juhul palju õnne talle sünnipäeva puhul ning soovin kiiret paranemist!
Teiseks päevaks tegin piisavalt aftersurfi, kuid korralik tuul tuli alles võistluste lõpus. Esimesed sõidud olid stiilis “tiksun-glissin”. Olles suurema osa ööst “tuult nõidunud” ja maganud vaid mõned tunnid, on sellised tingimused veest tühjale organismile ikka kohutavalt rasked. Sellele vaatamata tegin päris head stardid ning ei läinud kaasa Aiku mõttega, et “tegelikult puhub korralik tuul” ning valisin oma lemmikpurje [cref maui-sails-tr5-2009 11,0 Tr5 xt]. Ka Raivo üritas mulle miskipärast seletada, et peaksin formula asemel võtma tormikomplekti – 85 liitrise ja purjeks 6,2.
Päeva lõpuks panin Saare etapi kinni ning olen Bacardi Fun sarja liider. Küll aga ma ei tea veel, kas saan Hiiumaa etapist täies mahus osa võtta, seetõttu on veel raske selleaastast sarja võitjat ennustada.
jaanus kirjutas on Monday Aug 17, 2009 rubriigis jaanus, päevikud
Hommikul ärgates olin valmis juba triatloni-plaani maha matma, kuna üle pika aja puhus korralik tuul. Peale pikka kaalumist otsustasin, et lähen ja teen esmalt kiirelt lühikese distantsi läbi ning tõttan siis kohe edasi surfama.
Start anti külmas jõevees asuva kahe poi vahelt. Formula startidest teadsin, kui oluline on stardikoht, ning hõivasin kiirelt omaarust parima koha. Veel enne kui kõik vette jõudsid, hakati kohtuniku peale karjuma, et too kiiresti stardi annaks. Ilma kalipsodeta tüübid tegid eriti kõva kisa.
Start läks mul hästi ja kõva 30-50 meetrit ujusin enneolematult kiiresti. Kuid siis, tänu külmalt (isegi jääkülmalt) spurdile, jooksis kops kokku, kõhtu tulid mingid gaasid, ning kroolida enam ei suutnud. Edasi ujusin sihikindlalt konna. Nii kuni poini, milleks oli muideks roosa naerupall, ja sealt edasi jälle natuke krooli, kuigi see ajas pulsi veel rohkem lakke kui varem. Kõige hullem oli, et tänu külmale veele ei suutnud ma isegi konna õige tehnikaga ujuda. Ujusin pea veepeal varianti. Peale kuut minutit ja 43 sekundit (300 meetrit) sõna otses mõttes roomasin jõest välja, kuna kallas oli libe ning kohe ei suutnud end püsti ajada. Rataste poole joostes käis pilt ikka korralikult ringi.
Ratta peale sain kiirelt. Suur tänu Andres Barabanovile, kes jagas mulle õpetussõnu kuidas vahetusalas käituda. Rattasõitu alustasin koos ühe maanteeratturiga, kes oli samuti esimest korda triatlonil. Esimesel pöördel suutis ta tänu ideaalsele pöördele eest minema panna. Kusagil poolel teel sain kopsud normaalselt tööle ja gaasid ka kõhust välja ning olemine läks väga palju paremaks. Järgnes 20 minutit ja 16 sekundit kestev jalgrattasõit (10km), mille käigus võtsin tulbisti kohti. Eelkõige tänu süsinik-kahvliga rattale : ) Ja meenus paroodiaklipp “Team Mahe” lehelt. Vahepeal tegi asi isegi niivõrd nalja, et küsisin ühelt, kes parajasti minust möödus, et kas tal on karbon raam? Ta mõtles veidi, vaatas mind imelikult ning ütles kurvalt et ei ole.
Vahetusalasse jõudes ei huvitanud mind ideaalseks sõlmimiseks valmis pandud tossupaelad absoluutselt. Viskasin need lihtsalt tossudesse ning panin ajama. Jooksus kartsin rohkem kohti ära anda, kui tegelikult juhtus. Ja jooksurajal tulid vahepeal eesolijad vastu. Neist üks (too jalgrattur) viskas käega isegi patsu ning naeris mu üle veel rohkem kui see naerupall, mis oli jõkke istutatud. Sel hetkel ei olnud meie vahe pikk ning lootsin ta veel kinni püüda. See jäi vaid lootuseks, sest mu tempo muutus tasapidi aeglasemaks. Finišisirgel jooksis üks väike umbes 14-15 aastane poiss minust mööda ja ergutates, et: “pane tempot juurde, üks tuleb veel tagant.” Hetke mõtlesin, ning seejärel alustasin spurti. Otseloomulikult oli viimasel kümnel meetril 90 kraadine tõus. 2 km jooksudistantsi läbimise aeg oli 10:32.
Kogu distantsi läbisin 37,5 minutiga. Ning 26st “harrastajast” sain 15nda koha. Kokkuvõtvalt on triatlon lahe asi ning kordan üritust kindlasti veel. Järgmisel korral olen muidugi nii mõnetigi targem. Näiteks tean, et kuna ujumine on mu kõige nõrgem ala, siis ei tasu seal mootoripöördeid põhja lasta. Eriti veel külmas jões ja ilma eelneva soojendusta. Tulemusi näeb siit.
Õhtul sõitsin Topusse lootes seal sõita saada, kuid sel päeval sain tünga. järgmisel päeval sain 4,5 ja 85sega triibutada, kuid keha oli parajalt läbi ning midagi huvitavat ei suutnud sellest päevast välja pigistada.
jaanus kirjutas on Thursday Aug 13, 2009 rubriigis jaanus, päevikud
Piritale jõudes eemaldasin esmalt R19 laua küljest ja asendasin selle R20ga 🙂 Puhus mõnusalt 10 m/s ja lainetas kergelt. Purjeks valisin 10,0. Nii head sõidupäeva ei ole vist pikalt saanud. Lendasin lainelt lainele, eilsega võrreldes lausa usukamtu kiirusega. Harjutasin paute ja halsse (kusjuures iga teine tuli glissis välja). Hiljem jõudis ka Gunnar veepeale ning näitas millist nurka ja kiirust saab Z uimega arendada. Sõita oli nii mõnus, et täna mind isegi ei huvitanud, et ta kaugele eemale ära sõitis. Lasin vabalt ja nautisin nii nagu suutsin.
