Kuna tuult ei olnud, aga trenni teha tahtsin, liitusin Tartu Rattaralliks treenivate maanteeratturitega. 1,5 tundi tegin kaasa, siis aga otsustasin ületrenni kartuses otsa kodu poole keerata. Kui ei ole ikka stabiilselt trenni teinud, siis sellisele tempole pikalt vastu ei pea. Samas oli tore kogeda, et neljakesi sõites suudan juhtimisest järgmiseks korraks ära taastuda. Kokku tuli 2h 45min., 94 km, keskmine kiirus 34,2 km/h ja keskmine pulss 140 bpm.
16.05
Prognoos näitas mõistlikku ilma, kuid tänu briisile tekkis päris korralik tuul. Algul üritasin punnitada 10,7’ga, kuid osad olid isegi 12’stega peal. Pärastpoole võtsin 9,8, kuid mingil imelikul põhjusel ei saanud sellega kõrgust. Kokku olin veepeal üle kahe tunni.
17.05
Läksin koos Aivariga teistest varem veepeale. Esimesed 45 minutit tiksusin ja tuult ei olnud isegi pumpamiseks. Tegin ettepaneku ära koju minna, mispeale Hardcore juhtis mu tähelepanu selja taga olevale pagile, tänu millele sain lõpuks gliseerima. Ülejäänud 45 minutit saingi juba 80% sõita. Ja siis, kui tuul normaalseks muutus, pidin mina ära minema.
18.05
Täna jäin konkreetselt hiljaks. Veepeale minnes teadsin, et võin tüngalahtrisse juba linnukese kirja panna. Kuid kuna ilm oli soe ja päikesepaisteline, otsustasin siiski minna. Ühe korra sain ka glissi 🙂 Õhtul tegin Alariga koos ca. pooleteisttunnise tempoka (30-45 km/h) maanteerattatrenni. Üllatavalt pikalt suutsin anaeroobse pulsiga järjest lasta 🙂 kokku 42 km.
13.05
Juba märke vette viies olin kindel, et rigan 10,7 ja nii ka tegin. Ajal, mil kalipsot selga tõmbasin, hakkas rannas liiva lendama. Otsustasin rahulikult oodata kuni olukord normaliseerub. Poole tunni pärast andiski järgi, kuid kahjuks peaaegu et lõplikult. Algul sain ainult tiksuda, mõne aja pärast saabus järgmine pilv, mille alt tuli ka natuke tuult – 2,5 ringi rajasõitu ja siis 20 minutit koju tiksumist. Kuna päeva teema oli freestyle, siis proovisin minagi formulaga vaikse tuule vabastiilitrikke – puri 360 ja helitack 😀
14.05
Puhus terve päeva, aga kui õhtul merele jõudsin, oli asi juba kahtlane. Pool tundi sain mõnusalt sõita. Üritasin ka pagisid lugeda, kuid tulemuseta. Pärast tegin veel veidike pumpamistrenni.
Kuna energiat jäi natuke alles, olin rõõmus, et Raoul oli sattunud rattaga surfiklubisse ning viitsis teha minuga väikese ring Pirita metas. Maastikurattaga küngastel üles-alla sõitmine on sama adrenaliinirikas kui maanterattaga 50ga läbi Tallinna kesklinna kimamine. Kuna pidurid korralikult ei töötanud ja mu metsasõiduoskused jätavad soovida, loobusin nii mõnestki künkast allasõitmisest.
Täna tegime Pirital märkidega trenni. Trimmis oli mul midagi valesti, või siis viimasest tulenevalt kehaasendis. Igal juhul kõrgust ja kiirust ülestuules ei olnud. Allatuules oli trimm veidike parem, aga on ka paremaid päevi olnud. Hiljem videolt vaadates paistiski välja kuidas käed asetsevad poomil kõverdatult ja mitte sirgelt. Kokku üle 2 tunni veepeal. Päris läbi võttis.
surfikoht: [maui-map “Pirita”]
Reedel andis Surfclub mulle proovimiseks miniatuurse veekindla kaamera. Kuna ilm oli nii paljutõotav, siis ma veepeale ei kiirustanud. Nii magasingi jälle sõiduilma maha ja sain tünga. Vähemalt päike siras taevas ning pumpamise harjutamiseks oli tuult piisavalt… pikapeale hakkas isegi palav, sest jahutavat tuult ju õieti ei olnud : ) Ja enne tunniajast tiksumist sain 7 sekundit glisseerida ning see jäi ka videosse.
surfikoht: [maui-map “Pirita”]
Tüngasaamine on muutunud igapäevaseks… täna sain Pirital. Kui asjad koos, nägin, kuidas teised tiksudes välja tulevad. Samas paistis kaugusest tumedam triip lähenemas ja lootsin, et äkki tuleb tuul tagasi. Sain seal triibus paar glissi-otsa ning sellega asi piirduski. Olin veepeal umbes 20 min.
Peale mitmetunnist tuuleootamist Pirital, laekus info, et Harkul puhub. Kõlas uskumatuna, aga nii see oli – sealse surfiklubi mõõtja näitas 9 m/s. Kui kohale jõudsin, olid tunnid juba alanud. Kahjuks ka põhimõtteliselt juba lõppenud. Aivar, Kask ja nii mõned teisedki tulid parajasti veest välja, kui me asjad rigatud saime. Läksime siiski proovima, A. Valkna ja H. Kaar ühes minuga. Nemad küll slallikatel ja mina formula 10,7’ga.
Esimesed 20 min. olid täies glissis. Harjutasin erinevaid manöövreid: näiteks väga agresiivseid paute ja jibe, mida oli tänu siledale veele väga meeldiv teha. Vahepeal hakkasid aga ilmnema tuule kustumise märgid. Andsin veel kiirelt kamad Aivarile, et ta saaks ka selle aasta formulahooaja avada, kuid mõne aja pärast tuul vaikis. Käisin veel korra proovimas kuid mõtetult – isegi 10,7’ga ei saanud enam käima.
Kuna ilm oli soe ja mõnus, otsustasime teha väikese grilli. Peale esimeste vorstide valmimist keeras suuna ära ning hakkas puhuma. Ka temperatuur läks järsult allapoole. Märjast kalipsost hoolimata oli Aivar nõus kamad uuesti rigama ning veepeale minema. Ka mulle anti lootust proovida ilusaid slaalomi-mänguasju, aga seleks ajaks kui peale jõudsin, oli juba tuulega kõik. Sain päeva teise tünga. Lõpetuseks mõnus lõõgastav saun sõudebaasis 😀
Kuna päev läbi sai hästi slalli sõita, oli võrdlemisi raske uskuda, et tuul on ära kukkunud ning valisin 9,8 ruuduse purje. Merele jõudes taipasin kohe, et puri on liiga pisike. Sellegipoolest arvasin, et olen “väga kiire” ja “vägeva nurgaga”. Kui Niine ja Gunnar veepeale tulid pidin aga tunnistama vana tõde, et arenguruumi on veel tohutult 😀 Raivo sõitis ka täna päris hästi.
Vedasin lõpuks kamad Piritale ning läksin ka kohe sõitma. Kuigi plaanisin kinnaste ja kapuutsiga päeva teha, loobusin nendest viimasel hetkel ja kuna merel oli piisavalt tegemist, siis ei hakanudki enne külm kui alles päris lõpus, kui ühes paudis vette kukkusin. Seadistused ei tundunud nii head kui need, milleni Cadizis jõudsin. Võib-olla olid põhjuseks sussid või paks kalipso. Tore avastus oli see, et keegi oli Puerto Sherrys mu vanad downhaul-otsad ära varastanud – need olid noaga läbi lõigatud. Ju vast oli kellelgi neid rohkem vaja kui mul 🙁 Formulatega käis merel 10 inimest kellest 8 sõitsid rada. Kokku olin vees umbes 2 tundi.
PS! Eilsest ja üleeilsest taastumiseks tegin hommikupoolikul rattaga 45 km otsa.
foto: Jaanus Ree
surfikoht: [maui-map “Pirita”]
Eile oli meil võrdlemisi ekstreemne jalgpallimatš. Muidu oli kõik normaalne ja platsiks valisime seekord isegi õige, ilma lumekatteta jalkaväljaku 😀 Aga et keegi ei näeks kui halvasti me mängime, otsustasime mängida pimedas. Kahjuks muutusid ka väravad ja pall võrdlemisi halvasti märgatavaks ning isegi oma võistkonnakaaslasi ei olnud võimalik üles leida. Kui palli enda kätte sain, siis näha ei olnud kuidas inimesed minu poole jooksid, küll aga oli seda kuulda. Kokku mängisime umbes 2 tundi ja aegajalt näitas pulsikell 180+. Ei ole harjunud selliste kiirendustega mida jalkas pidevalt tegema peab.
PS! Umbes tund aega väntasin rattaga ka.
