kõik surfama

taavi kirjutas on Friday Jul 17, 2009 rubriigis videod

Päris hea purjelauasõidu propageerimise video Pozo slaalomi- ja lainesõiduvõistluselt. Kaasa teeb terve rida selgelt õnnelikke inimesi : )

surfikoht: Pozo Izquierdo

piilupart oli rongijuht

jaanus kirjutas on Saturday Jul 11, 2009 rubriigis jaanus, päevikud, pildid

Nendel paaril korral kui olen autoga Hispaanias käinud, olen alati mõtelnud, kui tore oleks seal rongiga reisida. Nüüd see mul õnnestus. Nimelt võtsin oma kamad selga ning sõitsin Cadizist läbi Sevilla Malagasse lennujaama. Vaated olid lummavad. Eriti meeldejäävad olid suured päevalillepõllud, sillad mägedes ja mäed ise.

Kuna Cadizist otse-rongi ei lähe, pidin kasutama kahte erinevat rongi. Mõlemas olid toredad inimesed, kes aitasid mul 75 kg kaaluvat formulakama tõsta, konduktor, kes üritas Hispaania keeles seletada, et kamade tassimine rongis on keelatud, ning tore Hispaania neiu, kes oskas inglise keelt. Malagast Picaso lennujaama minevale rongile mind kamadega ei lastudki. Seetõttu pidin võtma viimase 10 km läbimiseks takso, mis maksis 10 eur’i rohkem kui rongipiletid. Eks nad said mu olukorrast aru ka – turist, kes ei oska hispaania keelt, kellel läheb kohe lennuk ning kellele kõlbab vaid katuseraamidega takso. Alguses taheti 60 eur’i, siis mingil hetkel vaatasin kella ning olin sunnitud taksojuhile 30 euri pihku suruma, ise juba samal ajal kamasid katusele tõstes. Tagasilend möödus väga mõnusalt erinevalt odavlendudest, kus peab 5 tundi klienditeenindajatega vaidlema enne kui nad nõustuvad 75 kg kaaluva formulakama kuhja oma lennukile võtma.

Suur tänu Horizon Travelile!

fotograaf: Jaanus Ree

chill…

jaanus kirjutas on Thursday Jul 9, 2009 rubriigis jaanus, päevikud

Täna oli vast mu elu üks mõnusamaid surfipäevi. Rigasin 10,0’i kuna tahtsin lõdvalt lasta, võtsin särgi seljast, tossud jalast ning läksin veepeale. Sõitsin veidike, ning viskasin palavuse peletamiseks ühe backloobi ilma kamadeta laualt vette. Siiski ei kosutanud see suplus nii palju kui ootasin. Vesi on liiga soe. Istusin mõnda aega vees ning ootasin kuni jahedam hakkab. Kokku sõitsin ca 2 tundi üksinda mööda Cadizi lahte.

fotgraaf: Miguel Ángel Páez
surfikoht: El Puerto de Santa Maria

pildid MMilt

jaanus kirjutas on Wednesday Jul 8, 2009 rubriigis jaanus, päevikud, pildid

Eile sain päris korraliku pildistamise praktika koos õpetussõnadega 🙂 Ehk siis – olin päev otsa pressi kaatris, ja ürituse fotograaf jagas mulle õpetussõnu. Tema pildid on www.mapdigital.es lehel. “Viva Estonia”, on hõisked, mida kaatrist Martinile ja Johnile hüütakse.

fotograaf: Jaanus Ree

Pozos puhub jälle

taavi kirjutas on Tuesday Jul 7, 2009 rubriigis uudised

10-17 juulil toimub Pozos järjekordne wave- ja ka slaalomivõistlus. Nagu pildilt näha, on tuul – Pozo põhimagnet, mida sel suvel seal müstilisel kombel väga napilt on jagatud – jälle puhuma hakanud.

Kogu info võistluste kohta on PWA lehel.

fotograaf: Phil Horrocks

Cadizi MM’i esimene päev

jaanus kirjutas on Monday Jul 6, 2009 rubriigis pildid

Miskpärast sattus nii, et täna tegin terve päeva pilte ja homme istun kaatris. Ehk jõuan õhtupoole sõitma ka.

fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: El Puerto de Santa Maria

kolmas päev Cadizis

jaanus kirjutas on Sunday Jul 5, 2009 rubriigis jaanus, päevikud, pildid

Täna tegin Andaluusia Cup’il ühe sõidu. Purje tõmbasin suhteliselt üle ning seekord panin ka stardikella käe peale. Stardis nägin, kuidas Martin ja John vasakuga tulid, üritasin liinipeal laiutada ning viimasel hetkel pidurid peale tõmmata. Tekkis suhteliselt hea auk, kuid nad tulid liiga vara liini juurde ning sain selle augu uhkelt ainult endale kiirenduseks. Start oli hea, kuid nagu ikka hakkasin kohe kõrguses hävima. Märgis olin koos samade sõitjatega nagu eile. Allatuules oli kiirus super ja hakkasin jälle kohti võtma. Lõpuks oli tuult juba 10m/s ning 11se purjega hakkas raskeks minema. Kuna saan sõita veel mitu päeva jutti, läksin kaldale tagasi.


fotograaf: Jaanus Ree
surfikoht: El Puerto de Santa Maria

Andaluusia Cup, 2. päev

jaanus kirjutas on Sunday Jul 5, 2009 rubriigis jaanus, päevikud, pildid

Peale neljatunnist lendu otsisime veel 2 tundi rendiautot. Kandidaatideks olid Citroen Berlingo, Fiat Banda ning Seat Leon. Kõige mõistlikum oli Leon, mis sai endale mõne aja pärast pooleteise meetrise kamakoorma katusele. Mõistagi ilma katuseraamideta. Tänu Saksa äikesetormile, uimasele autorenditeenindusele ning juhuslikule “turismireisile” Cadizi, nihkus meie ajagraafik tunde edasi. Valdelagranasse jõudsime kella kolme nelja paiku öösel. Korteri rentija oli selleks ajaks oma tööpäeva juba lõpetanud, läksime randa ning magasime lauakottides. Muidu oli OK – liiv oli pehme ja temperatuur oli ka normaalne, kuid kahjuks olid sääsed ning jalgpallifännid kes ujusid ja laulsid oma klubi laule kohe meie laagri lähedal.

Võistluspaigal, mis asub linnast 2 km kaugusel looduskaitsealal (palju siile ja jäneseid) olime hommikul kohal peaaegu esimestena. Ainult paar tundi saimegi magada. Kokku on võistluste tarvis üles pandud 6 suurt telki + väike lava.

MMi raames oli täna treeningpäev, kuid see-eest toimus Andalucia Cup’i nimeline võistlus. Mina võtsin võistlussõite väga vabas vormis ja seetõttu oli ka tulemus “vabas vormis”. Kuid nautisin iga hetke. Pole ju tihti võimalik ainult shortside väel sõita ja veel nii, et vahepeal hüppad vette, et jahutust saada 🙂 Võidusõidu ajal ma seda siiski ei teinud. Pärast esimest sõitu kaldal Fernandoga rääkides tunnistas ta, et meie esinumber on ikka päris kiire. Sellest, et John teine oli ma veel ei teadnud. Hetk hiljem, kui sellest kuulsin, läks tuju nende kahe tulemuste üle päris heaks. Loodan, et esamaspäeval algaval võistlusel sama hästi läheb. Kuna ees on pikk pikk võistlus, tegi John puhkamise eesmärgil kaasa vaid esimese sõidu. Martin aga, kellel me Johannesega soovitasime peale teist sõitu maha tulla, et mitte üle pingutada, sattus oma kiirusest (2x esimene) ja tohutult mõnusast ilmast joovastusse ning jättis korra veel konkurentid väga väga kaugele. Peale viimast sõitu tunnistas teisele kohale tulnud Fernando, et kas Martin on väga väga kiire või meie kõik oleme aeglased. AUS-30 oli võtnud eesmärgiks Martiniga kiirust võrrelda – eesmärgi saavutamiseks jättis ta märgid võtmata ja nii mitu korda.

Õhtul saime oma korteri kätte, kusjuures pean ära mainima, et elame kaheksandal korrusel ning meil on merevaade 🙂 Lisaks on meil nüüd veel lood sellest, kuidas Martin ja Johannes kunagi trapetseid meisterdasid.


fotograafid: Jaanus Ree, Johannes Kaju
surfikoht: El Puerto de Santa Maria

Cadiz’i reis

jaanus kirjutas on Friday Jul 3, 2009 rubriigis jaanus, päevikud

Tänu Laulu- ja Tantsupeole oli terve linn silkavaid noori neide täis, keda võib tänada erinevate ummikute eest – pole ju võimalik neist kiiresti mööduda. Nii jõudsimegi Piritale plaanitust veidike hiljem. Toppisime minu Avensise purjeid täis ning lisaks saime ka katusele meetrikõrguse kuhja. Ka tee Piritalt Ülemistele oli täis ummikuid. Kuid siiski … just nagu pagilise ilma korral, oli raja erinevatest nurkadest võimalik tuult leida, või sõita lihtsalt ja julmalt aukudest läbi. Kuna mu autol sellise koorma all igasugune kiirendus puudub, tegin Piritalt lennujaama jõudmiseks Lasnamäele peaaegu ringi peale. Tundus, et asi toimis, sest minust tunduvalt kiirem Martin, kes läks läbi linna, keeras mulle viimase valgusfoori eest vahele. Lennujaamas on nüüd uus süsteem – bussi- ja autorada. Millegipärast tehti mulle lahti bussidele mõeldud värav ning sain kogu Avensise tühjaks visata otse väljuvate lendude ukse ette. Pagasit sisse check‘ides käisid külmavärinad läbi, kui küsiti palju surfikomplekti kaalulimiit on. Mul on halb mälestus sarnase küsimusega Inglismaalt, aga see on omaette pikem lugu. Igal juhul astus koheselt ligi kena neiu, kes esindas tõenäoliselt Horizon Travelit ning lausus, et kamadel võib ikka kaalu olla. Tohutu kergendus. Edasi jooksime lennukile. Peale seda, kui lennuki stardiga venitati ca 20 minutit, vabandati, et Saksamaal on äikesetorm ja võite veel tunnikese lennujaamas jalgu sirutada. Nüüd kutsutakse uuesti lennukile.

tagasi Hispaaniasse

jaanus kirjutas on Thursday Jul 2, 2009 rubriigis jaanus, päevikud

Need on mõned meenutused mu kevadisest Hispaania-seiklusest. Homme lähen jälle, aga seekord mitte häälega vaid Horizon Traveli toel ja lennukiga. Eks ma pärast kirjutan kõigest pikemalt ja teen toredaid pilte ka : )

Aastaid tagasi ahhetasin, kui sõber surfareid iseloomustas: hiilivad töölt minema, käivad varahommikuti sõitmas,  naistele luuletavad lugusid, et kodust merele saada, jääpangad ei ole takistuseks (elagu Penny), kõigil on vähemalt 3 purje ja 2 lauda, talvel käiakse soojal maal ainult selle nimel, et saaks paar triipu kirja. Olin veendunud, et minust sellist fanaatikut ei saa, kuid vaat mis juhtus – peaaegu kõik need veidike normaalsest kõrvalekaldega asjad olen ära teinud ja rohkemgi veel, isegi läbi Euroopa hääletasin, et paar nädalat surfata. Just sellest tahangi teile jutustada.

Ühel ilusal reedeõhtul otsustasin, et pühapäeval lähen Hispaaniasse Cadizi surfama. Kuidas, seda ma veel ei teadnud ja ei hakanud sellesse tol hetkel veel süüvima ka. Aega oli ju tervelt kaks päeva. Hiljem, sõpradega väljas istudes, pajatas üks oma Warssavisse hääletamise seiklusest. Ma eriti tähelepanelikult ei kuulanud, kuna neiu naeratus vastaslauast oli tol hetkel huvitavam. Järgmisel päeval hakkasin uurima kõikvõimalike varjante Andaluciasse sõiduks. Helistasin paar surfarist tuttavat läbi, et äkki nood viitsivad kaasa tulla – siis oleks saanud autoga minna. Käisin ka lennupileteid noolimas, kuid ainsad mõistliku hinnaga piletid olid tagasiots kolme nädala pärast. Tol hetkel meenus jutt pöidlaküüdist Hispaaniasse. Mõtlesin, et mis seal ikka keerulist on ja et mis minuga ikka juhtuda saab.

Järgmisel hommikul kell seitse – ajal, mil Pika Hermanni tornist lastakse Eesti hümni, seisin kahe kotiga Vabaduse väljaku bussipeatuses ning ootasin bussi nr. 18, mis mind Vana-Pääskülla hääletama viiks. Baltimaad möödusid kiirelt ja huvitavalt. Inimesed, kes küüti pakkusid, olid väga toredad ja asjalikud: kohtunik Pärnust; eestlasest bridzimängija / orienteeruja, kes elab Riias;  hipist endine teivashüppaja, kes kusjuures arvas kohe peale seda, kui mainisin, et Hispaaniasse lähen, et olen surfar (see on vist juba näkku kirjutatud?); perekeskne endine rallikohtunik ja korstnameister, kes mind Poola piirini viis.

Kui seni korjas uus auto mind peale 0,1-5 minuti jooksul, siis Poola piiril olevas rekkaparklas seisin 5 tundi, lehvitasin aina oma Warssavi sildiga ja kerge lootusetuse tunne tuli peale. Kuigi läks pimedaks, ei tahtnud ma veel magamiskotti lahti rullida. Lõpuks võttis üks autotreiler mind peale, kui küsisin kas temaga vähemalt Augustowisse saab. Selgus, et nad läbi Warssavi ei sõidagi ning peaksin oma sildi ümber kirjutama. Mina leidsin aga, et targem on ööseks Warssavisse jõuda. Sain ühtejutti sõita 3 veoauto kabiinis ja raadio teel leiti mulle uus küüt. Lõpetasin kesklinnas.

Kell oli 2 öösel, olin autodes juba natuke maganud ning tahtsin edasi hääletada. Kesklinnas oli seda võrdlemisi keeruline teha. Kuid siiski – kuna mul oli kaasas Wilssoni tennisekott, siis üks tennisist peatus ning viskas mu oma „ägeda“ 5se BMWga kella 4 paiku linnaserva. Ka seal oli olukord lootusetu. Sõitsin liinibussiga paar peatust edasi. 7 paiku võttis mind peale üks tüüpiline sakslane – mööblitislerite koja juht. Jäin magama, kuna tema jutt oli võrdlemisi igav.  Paar tundi hiljem olime Saksa piiril. Jätkasin hääletamist rekkaparklas, kuid mitte väga aktiivselt. Lõpuks sain jälle auto peale ja mind organiseeriti järjest lähemale mu sihtpunktile. Päev lõppes Leedu juhi hääldusveast tekkinud prohmakaga. Mina kuulsin et Mulhouse, kuid tema ütles hoopis Neunhouse. Kui viga märkasin, lasin end esimeses tanklas maha panna. Sain veel ühe sõidu rekkajuhiga, kes rääkis, et ka tema “hijacked cars when he was jung“ (õige hitchhike).  Ja siis ootas mind ees teekonna kõige raskem osa – öö bensukas, kus keegi minust välja ei tee. Ja mu silt oli selle koha kohta ikka väga vale. Peale seda, kui olin paar tundi öösel põõsas maganud, tekkis mõte kirjutada sildile lähedalasuva tee number, kuhu mul jõuda oli vaja. Kohe läkski õnneks ja kiirusega 200 km/h viidi mind kohale. Kogu edasine päev oli täis õnne. Õhtul mängisime isegi koos Saksa noortega Prantsusmaal geocaching‘ut. Öösel olin juba Lõuna-Prantsusmaal ja seal läks alles raskeks kuna Saksa, Hispaania ja Prantsusmaa numbrimärkidega autod ei taha üldiselt eriti kedagi peale võtta. Barcelonani viis mind hoopiski vene veokas. See oli hääletamise jubedaim osa: maikas venelane, õlal suur ja kole tätoveering, kuulas raadiost ehedat vene muusikat ning tõmbas vahetpidamata ja akent lahti tegemata suitsu. Barcelonas tunnistasin juba peaaegu kaotust ning olin valmis ühistrantsporti kasutades linna sõitma, et sealt kaugbussiliiniga Cadizi sõita. Kuid siiski korjas mind peale üks rootslane, kes sõitis oma Volvoga Alicantesse mingi paadi järele. Alicantes leidsin, et olen juba piisavalt lähedal, et ühistrantspordiga edasi liikuda. Algul plaanisin minna rongiga lõpp-punkti, aga pilet oli tohutult kallis. Jäid üle vaid 9 tunnine bussisõit või siis hääletamine. Tagantjärgi on mul kurb meel, et bussi kasuks otsustasin, kuna see sõit oli tohutult igav. Oleksin võinud vähemalt proovida hääletada, kuigi kohalikud ütlevad, et see on siin suhteliselt lootusetu.

Tänaseks olen saanud 5 korralikku purjelauapäeva jutti ning kord proovisin isegi lainelauasõitu. Tagasilennuni on aega 2 nädalat ja juba praeguseks on 3,5 päevane hääletamine ennast rohkem kui ära tasunud.

Jaanus
Est 975